Vikerkaar loeb. Hajutatud vastutus

Francisco J. Varela, «Eetiline «teadmine, kuidas». Tegevus, tarkus ja tunnetus».

FOTO: Raamat

Nüüdisaegsete mõtteringikeste kummaline joon on see, et vaidlused, mis algavad naiste, immigrantide ja alkoholiaktsiisi teemast, jõuavad ikka ja jälle välja targutamiseni sotsiaalkonstruktivismi üle. Eriti meie paremsõpradel on kombeks omistada oma vasakvastastele idealistlikku mõtteviisi, nagu saaks palja mõtte jõul mägesid liigutada – kõikjal kolisevat mõtte taotud rauad ning takistused parema maailma ees tulevat üksnes mõtteviisist. Seevastu paremsõpradele enestele meeldib ennast kujutada reaalsuse ja loomulikkuse kainete kaitsjatena, kes juba teavad, mis juhtub siis, kui üritatakse peaga loomulikke müüre lõhkuda.

Mõtteloolisest perspektiivist paistab see vastasseis irooniline. Poolteist sajandit tagasi uhkeldasid just vasakpoolsed oma karmi realismi ja teadusliku positivismiga, sellal kui nende vastased esinesid idealistliku meeleparanduse jutlustajatena. Oletan, et nende lennukate metafüüsiliste vaidluste taga käib tegelikult hoopis teine debatt – selle üle, mis on meie elus muutmatu ja mis muudetav. Nähtused, mis on mõtlemises kinni, võivad tegelikult olla märksa visamad ja tahtlikule muutmisele allumatumad kui loomus meie sees ja loodus meie ümber.

Ühesõnaga, sotsiaalkonstruktivismil – arusaamal, et meie tõekspidamised sõltuvad suuresti ühiskondlikust miljööst – on väga mitmekesiseid väljundeid ja ükski neist ei anna selget näpunäidet selle kohta, kes on süüdi ja mida teha. Tõsi, ülikooliseinte vahel valitseb tõesti mood panna diplomitöödele idealistlikke pealkirju, nagu „Modelleerides Peipsi kalurit“ ja „Lehmade enesetunde sotsiaalne konstrueerimine“, aga sellel pole mingit pistmist meie poliitiliste päevamuredega. Sotsiaalkonstruktivism võikski jääda üheks akadeemiliseks mõttemänguks – samasse ritta semiootika, sünergeetika ja süsteemiteooriaga.

Kümne aasta eest andis sotsioloog Henn Käärik vulgaar-sotsiaalkonstruktivismile kena iseloomustuse: „[T]unnetamine ei tähenda välismaailma vastuvõttu, vaid selle katkematut konstrueerimist süsteemi poolt. [...] Mida see õigupoolest tähendab? Kas seda, et inimese kognitiivne süsteem konstrueerib, mida tahab? [...] tõenäoliselt on see võimalik, kuigi piiratud ulatuses ja meditsiinipersonali valvsa pilgu all.“ (Sirp 27.03.2009.)

Kes aga tahavad sügavamalt veenduda, et sellel mõttevoolul puudub selgekujuline poliitiline „poolsus“, võivad lehitseda viimasel ajal tõlgitud kirjavara. Lisaks Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni klassikalisele käsitlusele reaalsuse sotsiaalsest konstrueeritusest (Ilmamaa 2018, Vikerkaar luges seda 20.04.18) annab EKSA kirjastus välja lausa omaette sotsiaalkonstruktivistliku raamatusarja. Seal on seni ilmunud neli raamatut: Niklas Luhmanni „Massimeedia reaalsus“ (2017, Vikerkaar luges 4.06.17), Gre­gory Batesoni „Vaim ja loodus“ (2018), Ernst von Glaserfeldi „Radikaalne konstruktivism“ (2018) ja viimati tšiili neuroteadlase Francisco Varela (1946–2001) loengud eetilisest tarkusest.

Varela kuulub siia ritta küll peamiselt oma muude, Humberto Maturanaga koostöös tehtud tööde põhjal, mis käsitlesid seda, kuidas organismid võtavad vastu välismaailma, seda ühtlasi oma tajuaparatuuriga kohandades. Käesoleva raamatukese keskmes on üsna spetsiifiline ülevaade uuema (s.o eelmise sajandi lõpu) neuroteaduse vaateviisist sellele, milline on teadvuse ja alateadliku infotöötluse vahekord meie tunnetuse ja käitumise vormimisel. (Nende lehekülgede tõlget andnuks vahest mõnevõrra inimkeelsemaks kohandada.)

Varela vastandub varauusajast pärinevale mõtteviisile, nagu pesitseks meie vaimus mingi juhtimiskeskus, kus üks piloot või mehike (homunkulus) võtab vastu meelekanalitest laekuvat infot ja jagab kehaliikmetele käske. See vaateviis on kahtlane juba iseenesest, sest sellist mehikest peaks omakorda suunama veel väiksem mehike jne. Ja organismide lähem empiiriline uurimine on näidanud, kuidas info vastuvõtmine ja maailmale reageerimine käib hoopis hajusamalt, nagu sipelgapesas või mesitarus.

Meie teadmised ei tule vaatlusest, vaid tegutsemisest, ning tegutsedes pole keha ja vaim kunagi lahus. Teine vaateviis, millele Varela vastandub, on juriidilise maiguga mõjukas arusaam kõlbelisest käitumisest kui reeglite teadlikust järgimisest. Tublideks inimesteks ei saada eeskirjades näpuga järge ajades, vaid ennast harides ja harida lastes. Ühelt poolt rõhutab Varela, et meie „minal“ pole keset ega juhtimiskeskust, vaid „mina“ on midagi virtuaalset, umbes nagu vikerkaar, mis vihmapiiskade agregaadist „emergeerub“.

Lääne filosoofias on selline idee tuttav Hume’ilt ja Nietzschelt. Teisalt väärtustab ta häid harjumusi ja spontaanset tegevust selgesõnaliste ettekirjutuste ees. See mõte on tuttav Aristotelese jt vooruseetikast. Varela mõlemad kriitikamärgid on mõtteloos põimunud John Locke’i arusaamises sellest, kuidas „ise“ või „isikuidentsus“ on kohtulik (forensiline) mõiste – isik on see, keda annab vastutusele võtta. Kui näiteks poliitik lubab enne valimisi üht ja teeb valitsust moodustades teist, siis on ta ikkagi üks ja seesama isik ja peaks justkui oma lubaduse eest vastutama. Huvitav, kas hajutatumal mina-käsitusel võiks olla mingeid järeldusi ka näiteks lepinguõigusele? Küllap sinoloogid teavad.

Varela raamatu kõige huvitavam külg ongi neuroteaduslike tähelepanekute sidumine idamaa mõttetarkustega, eelkõige taoismi, konfutsianismi ja budismiga. Ta pooldab käitumisideaali, milles toimija toimiks toimimata: spontaanselt, teadlikult reeglit järgimata ning tema tegutsemine kasvaks – just nagu viiulimängijal – otsekui kehast välja. Oma mina vikerkaareliku alusetuse (konstrueerituse?) tunnistamisega peaks aga kaasnema kaasatundmine ümbritsevaga. Kuid selleni jõutakse alles „subjekti transformeerimise pikaajalise praktikaga“ – Varela kasutab siin Mi­chel Foucault’ fraasi.

Kui neist õhulistest kõrgustest nüüd prantsti maa peale tulla ja küsida, millise õppetunni saaksid Varela loengutest võtta võimukandjad, siis tundub vastus lihtne: hoolitsetagu vähehaaval selle eest, et iga nädal visataks prügikasti üks arengukava, sisekorra eeskiri, auditeerimiskord, aruandlusvorm, leping, meede ja mõõdik. Paraku on see ainus esimene samm.

Francisco J. Varela
„Eetiline „teadmine, kuidas“. Tegevus, tarkus ja tunnetus“
Tõlkinud Triinu Pakk
EKSA, 2019
66 lk

Francisco J. Varela, «Eetiline «teadmine, kuidas». Tegevus, tarkus ja tunnetus».

FOTO: Raamat

Tagasi üles