Miks jaapanlased on vaimustunud Eesti kunstniku näitusest? (1)
22. märts 2019, 19:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/22/11885630t1h47a2.jpg)
- Miks Kaljo Põllu tööd jaapanlasi kõnetavad?
- Mis linn on Saku?
- Kuidas said võimalikuks Kaljo Põllu näitused Jaapanis?
- Muljed. Hinnangud. Pildid.
Kui ma ei teaks, et Kaljo Põllu on eestlane, siis võiksin arvata, et Saku moodsa kunsti muuseumis eksponeeritakse kohaliku, Jaapanist pärit kunstniku töid. Sest muuseumi ümber olev pruun-hall-vaikne-vaoshoitud ja kindla käega vormitud maailm, kus ei unustata kunagi päriselt ära, et silmapiiri raamivad mäed on elavad vulkaanid, ja Kaljo Põllu kujutatu on ootamatult sarnane. Mitte et Põllu oleks kujutanud Jaapanit, see sarnasus on pigem tunnetuslik, ürgüdi tasandil hoomatav.
Eestist peaaegu 8000 kilomeetrit eemal asudes tajun, kui dialoogivõimelised on Kaljo Põllu metsotintod, kui kõnekas ja elus on tema viiskümmend-kuuskümmend aastat tagasi kujutatu.
Kummaline, kuidas vahel tuleb nii kaugele minna, et märgata seda, mis kodus jääks võib-olla tähelepanuta.
Praegu on ka Eestis aeg küps Kaljo Põllu suurnäituseks, sest tema tööd, mis on ammutanud ainest ürgkunsti lätetest, tuletavad meelde meie hinge päritolu, toidavad eestlaseks ja inimeseks olemise juuri ning annavad jõudu ses ebakindlas ja hüsteerilises igapäevas, kus kübarad varjutavad päikest. Sest Kaljo Põllu töödesse on talletunud vägi, samasugune miski, mida tajusin Jaapani templites ja pühamutes, kus tuhandete, kui mitte miljonite inimeste sõnad on mõjutanud aega ja ruumi. Nii kannavad ka Kaljo Põllu graafilised lehed edasi teadmust, mis vibreerib nüüd Eestist Jaapanini. Ja Jaapan on kaugel. Aga templi kellakõlas võib kuulda helisemas šamaanitrummi väge.
Saku, vaikne linn
Tōkyōst ainult tunnise rongisõidu, Eestist siis peaaegu 12-tunnise lennusõidu kaugusel asuv Saku linn jahmatab paidelikkusega – umbes 120 000 elanikuga linnakeses ei näe märtsi keskpaigas, mil päike sirab täies kevadhiilguses mäetippude kohal, tänavatel inimesi. Nad kõik on oma asju ajamas kandilistes tillukestes autodes, kahekorruselistes (era)majades või kaubanduskeskustes, kust ei puudu ka igale vanusele mõeldud mänguautomaatidega saalid.
„Kaljo Põllu piltides, mis tunduvad esialgu sünged, on alati mingisugune helendus. Tööd on nagu mustvalged, aga lähemal vaatamisel mõistad, et seal on sügavus ja värv, sinna on peidetud lootus ja heledus,“ leiab Fumihiro Uchida.
Nagano prefektuuris asuv madalasustusega linn paistab esmapilgul ühe suure külana, mis on mägede – kõrgeim kannab Asama nime ja selle tipp on uhkelt valge – vahel kausis unne suikunud.
Mitte see ei üllata, et majade vahel on väiksed kanalid, mida mööda suunatakse mägedest alla voolav vesi, vaid korralikult talveks puhkama seatud mõni meeter laiad põllulapid, kus mõnel üksikul siilul on näha juba tärkavaid rohelisi nuppe (eestlase silmale näivad porrulauguna).
Ma ei väsi imetlemast majade ääres pilku püüdvaid rangelt pügatud puude vorme (mis meenutavad Kaljo Põllu „Eesti maastiku“ seeria soomaastiku mände). See on see ikebana ja bonsaide maailm, looduse vormimise kunsti meistrite kodu. Kuid kõik on pruun-hall-tume, puhas, viimistletud-seatud. Kummastav on linna tühjus, eriti õhtupimeduses, mil tänavatelt kaovad ka autod.
Saku on üks neist vähestest kohtadest maailmas, kus helkurid on hädavajalikud – vaiksetele tänavatele annavad valgust eelkõige äride aknad-reklaamtahvlid ja mõned üksikud laternad. Ja eks eestlaste ohutiseks olegi helkur, kanname seda endaga kaasas sama truult, nagu kantakse risti või jõukirjadega amuletti.
Tänapäevased mõõtmed sai Saku umbes 20 aastat tagasi, mil linnal tekkis kiirrongiühendus pealinnaga. Ent noores linnas, kus elanikkond on eakas – kvaliteetne meditsiiniteenus meelitab vanu, kuid noortel olevat linnas liiga igav (traditsiooniliste koomiksimangade poed kinnitavad siiski ka nende kohalolu) –, on näiteks üks hotell, mida on majandanud üks perekond üle 500 aasta, ning selle restoranis võib tellida karpkala, mille kastmepõhi-juuretis on üle 300 vana (mitte retsept, vaid kaste ise, mida siis iga päev nn kasvatatakse!). Saku asub ju tegelikult kahe väga olulise linna, Tōkyō ja Nagano vahelisel maanteel, mistõttu näidatakse turistidele põnevusega ka kunagise maantee asukohta. Kuid turiste, eriti väljastpoolt Jaapanit tulevaid, jõuab Sakusse harva, seega ei maksa ingliskeelset teenindust loota.
Sakulased räägivad uhkusega, et nende linnas on ülikool (meditsiini), mitu väga head haiglat, hotell(id) naturaalsete kuumaveeallikatega ehk onsen’id ja ka loomulikult moodsa kunsti muuseum.
74 tööd Kaljo Põllult
Just selles muuseumis, mis asub lasteaia ja kooli lähedal, on 14. aprillini avatud Kaljo Põllu näitus. Juba esimesel nädalal käis eestlaste maailmaga, 74 tööst koosneva väljapanekuga, mis avab erakordselt sugestiivselt meie esivanemate mütoloogilist muinasmaailma, legende, uskumusi ja loodustunnetust, tutvumas tuhat külastajat.
Kuid veel olulisem, seda kinnitasid kõik, kes on näitusega ühte- või teistpidi seotud olnud, on Jaapani rahvustelevisiooni huvi Kaljo Põllu näituse vastu – NHK kunstisaade rääkis ja tutvustas Sakus 9. märtsil avatud näitust.
Just nn jala ukse vahele saamine on üks näituse salajasi eesmärke. Kuraator Kersti Koll tõdeb, et Jaapanis tahavad oma kunsti näidata kõik, kuid küsimus on, mida ja kus näidata, kuidas äratada jaapanlastes huvi ja neid kõnetada.
„Kui nad on su juba ükskord omaks võtnud, siis nad enam lahti ei lase,“ ütleb Kaljo Põllu näituse teine kuraator Taimi Paves, kelle kohta „tõlk“ öelda oleks lihtsustamine ja ekslik, sest suuresti tänu selle naise energiale, naeratustele, silmade säramisele on Jaapani näitusesaalide uksed eestlastele avatud.
Kus ja keda võiks eestlased peale Kaljo Põllu järgmisel korral Jaapanis tutvustada, ei taha Eesti Kunstimuuseumi inimesed spekuleerida, aga loomulikult on kõigi meeltes soov näitus mõne suurlinna suures muuseumis. Aga andkem aega tulevikule atra seda.
Aimdusele, et Kaljo Põllu kujutatud soome-ugri maailm kõnetab jaapanlasi, said eestlased kinnitust eelmisel sügisel: novembrist kuni selle aasta veebruarini oli Kaljo Põllu loomingu näitust võimalik näha Okunis, Tōkyōst 300 kilomeetri kaugusel Mori linna lähistel Shizyoka prefektuuris asuvas 6. sajandist pärit pühamus. Kuna pühamu külastajate üle ei peeta arvet, pole ka võimalik öelda, kui palju inimesi täpselt seal Kaljo Põllu töödega tutvus, kuid väidetavalt ulatub see arv kümnetesse tuhandetesse.
/nginx/o/2019/03/22/11885625t1h5d7c.jpg)
Kuna Kaljo Põllu tööd võtsid sellise pika lennusõidu ette, ei soovinud Eesti Kunstimuuseum piirduda ainult ühe näitusega. Nagano prefektuuris asuva Saku linna sõpruskoostöö Eestiga ja Eesti Sakuga on kestnud üle kümne aasta. Jaapani sakukad teatasid, suur rahuldustunne hääles, et seoses 2020. aastal Tōkyōs peetavate olümpiamängudega on nende linn ka Eesti Kergejõustiku Liidu ametlik partner eellaagri korraldamisel ning suure tõenäosusega elavad meie sportlased ses linnas ka mängude ajal.
„Kuu ja päikese kujutamine on Jaapani kunstile väga iseloomulik, seal on olemas nii vari kui ka valgus. Pimedus ja valgus on alati omavahel seotud. Kui on valgus, siis on ka pimedus, ja see on väga oluline. Kaljo Põllu töös on olemas mõlemad.“ Saku linnapea.
Saku linnas on aktiivne Jaapani-Eesti sõprusühing ja huvi eesti kultuuri vastu on suur: Kaljo Põllu näitusega kaasnevalt avati muuseumi ülemisel korrusel Eestit ja rahvakultuuri tutvustav väljapanek. Veel enam: pea kõigil näituse avamisele kutsutud jaapani härrasmeestel oli seljas midagi sinimustvalget.
Ka Saku linnapea Seiji Yanagida lips oli Kaljo Põllu näituse avamispäeval Eesti lipuvärvides, seda lipsu kannab ta alati Eestiga seotud pidulikel sündmustel ning lips on Jaapani ettevõtte tehtud. „Otsisin pikalt Eesti lipuvärvidega lipsu,“ tunnistab linnapea.
Aga kas eestlasi siis selles sõpruslinnas teatakse? Vähemalt ühte küll, seda kinnitab juhtum Saku karaokebaaris: kui vastasin küsimusele, kust ma tulen, „Eestist“, uuriti, kas ma Barutot tean ning igaks juhuks näidati mobiilist ka meie sumomehe pilti. Jah, iga New Yorgi taksojuht teab Arvo Pärti ning kõik jaapanlased tunnevad nägupidi Barutot.
Saku näituse avamist austas oma kohalolekuga ka Okuni pühamu peapreester ja Jaapani shintō assotsatsiooni president Fumihiro Uchida. Kui uurisin, mis üllatas teda tema nn kodupühamus üleval olnud Kaljo Põllu näituse tagasisides, vastas ta, et jaapanlaste teadlikkus Eestist. „Et kui paljud jaapanlased on Eestis käinud.“
Ürgsed teadmised
„Ma olen liigutatud sellest vastuvõtust ja tähelepanust,“ lausus Eesti Kunstimuuseumi juht Sirje Helme Sakus. Helme tunnistas, et kui avanes võimalus viia Eesti kunsti Jaapanisse, jõuti üsna kiiresti Kaljo Põllu nimeni.
„Meile tundus, et just tema looming suudab huvi pakkuda nii vana kultuuriga rahvale, kui on jaapanlased. Meil on midagi ühist: see, kuidas tajume kiiresti edasi arenevat tehnoloogilist maailma, ja see, kuidas teame, et kui hävineb loodus meie ümbert, kui kaovad pärimused ja legendid, siis kaob ka see maailm, kus tahaksime elada. Vanad pärimused ja looduslikud pühapaigad on Eestis üha enam väärtustatud, sest aitavad hoida tasakaalu hinges ning tegudes,“ selgitas Helme.
Kaljo Põllust rääkides nentis Helme, et tegemist oli eesti popkunstnikuga, kuid kuna kaasaegne kunst polnud 60ndatel Nõukogude Liidus sugugi soositud, pööraski Põllu pilgu ajalukku – algmuistendite ja müütide maailma. „Kuid seegi oli tegelemine ju tulevikuga, kunstnik aitas meie maailmapilti tagasi ürgsed teadmised ja väärtused, aitas mõtestada maailma toimimist laiemalt. Me ei ela ju ainult täna ja praegu, ja kuigi meie tänased teadmised on väga väärtuslikud, ei maksa unustada, et ka eelmiste põlvkondade ja tsivilisatsioonide teadmised ja tarkused on sama väärtuslikud. Sellest kõneleb Kaljo Põllu looming.“
Kuraator Kersti Koll selgitab, et 1970ndail kujunes Kaljo Põllul sügav veendumus ja soov jõuda oma rahva kultuuri ürgsete juurteni, leida üles see ajale vastupidav, tugev ja ürgne omakultuur Eesti vaevalt saja aastase üle-euroopaliku ilmega professionaalse kunstikultuuri alt.
„Kunstnikule sai oluliseks rändamine tagasi, alguspunkti, tuhandete aastate taha rahvakultuuri lätete juurde – et mineviku kaudu mõista olevikku ja tulevikku. Just iidse omakultuuri juurte otsimine ja võimsas visuaalses keeles tõlgendamine sai Kaljo Põllule tema tõelist isikupära väljaarendavaks elutööks,“ räägib Kersti Koll.
Jaapani kunstis võib Kolli arvates sarnasust näha Torii Reiga, kes oli noore kunstnikuna võlutud lääne uuematest kunstisuundadest, eriti popkunstist, kuid jõudis oma tõelise käekirja otsinguil kõige ürgsema omakultuuri, traditsioonide ja mütoloogia juurde.
Pimeduses on lootust ja heledust
Okuni pühamu peapreestri Fumihiro Uchida hinnangul näitavad Kaljo Põllu tööd eesti ja jaapani kultuuri sarnasust ja seost. „Kõige rohkem avaldasid muljet tööd, kus oli kujutatud päikest ja kuud. Sest nendes töödes näeb nii ilmselget seost jaapani uskumuste ja kultuuriga, ja see võlus väga,“ ütleb Fumihiro Uchida.
Kaljo Põllu töödes on Fumihiro Uchida sõnul selgelt näha looduse austamist ja lugupidamist ja see avaldas talle muljet. „Kaljo Põllu piltides, mis tunduvad esialgu sünged, on alati mingisugune helendus. Tööd on nagu mustvalged, aga lähemal vaatamisel mõistad, et seal on sügavus ja värv, sinna on peidetud lootus ja heledus,“ leiab Fumihiro Uchida.
Ka Saku linnapea Seiji Yanagida tunneb, et eestlased ja jaapanlased on väga sarnased. „Sellepärast on ka meie koostöö nii hästi sujunud,“ leiab Saku linnapea. „Eestlased süvenevad, jaapanlastele meeldib ka aega leida, vaadata asjade sisse. Meil on sarnane elutunnetus ja mõtteviis.“
Näituse avamisel leidis linnapea näiteks ühelt Kaljo Põllu töölt sinimustvalge kombinatsiooni. „See töö („Öö ja päev“, 1976) on tehtud enne 1991. aastat, siis ei tohtinud Eestis lipuvärve kujutada. Kui ma vaatasin seda aastaarvu ja nägin neid värve, siis läks see mulle väga hinge, sest pildil on väljendatud peale kõige muu ka eestlaste iseseisvusigatsust,“ selgitas Saku linnapea, miks ta selle töö juures pikemalt peatus ning seda ka teistele näitusekülalistele näitas.
Avamisnädala järel vaatas Sakus näitust ka Kaljo Põllu poeg Simmo koos tütar Paula-Miiaga, kes õpib Jaapanis keskkoolis, ja nad kinkisid muuseumile just linnapea tähelepanu äratanud tööst graafilise lehe.
Kui tunnistan linnapeale, et mina arvasin, et „Öö ja päev“ köitis tema tähelepanu kuu ja päikese sümbolite tõttu, sest teatavasti on päikene Jaapani loomislegendis kesksel kohal, nendib ta lõbustatult, et nii see on.
„Kuu ja päikese kujutamine on Jaapani kunstile väga iseloomulik, seal on olemas nii vari kui ka valgus. Pimedus ja valgus on alati omavahel seotud. Kui on valgus, siis on ka pimedus, ja see on väga oluline. Kaljo Põllu töös on olemas mõlemad.“
Kui Saku linnapea Seiji Yanagida või Okuni pühamu peapreester Fumihiro Uchida räägivad näitusest ja Kaljo Põllu töödest, siis pole see viisakus või formaalsus, vaid nad on tõesti võtnud aega süveneda ja töödega tutvuda. Kuigi samas tuleb tunnistada, et on raske hinnata, kus lõpeb jaapanlaste viisakus ning algab siirus, kui nad peaaegu nagu ühest suust kinnitavad, et Kaljo Põllu tööd on neile sügavat muljet avaldanud. Näituse avamisüritusel ja järgmisel päeval igatahes veedeti töid uurides näitusesaalis pikalt aega.
Kaljo Põllu
Kaljo Põllu (1934–2010) on üks silmapaistvamaid eesti kunstnikke ning soome-ugri ja põhjala rahvaste maailmapildi ja muinasmüütide mõtestajaid visuaalses keeles. Tema tegevus kunstimõtte teoreetiliste uuenduste sissetooja ja kunstiõppejõuna ning eesti ja soome-ugri rahvapärandit uurivate teadusekspeditsioonide juhina on Eesti kunstielu tugevalt mõjutanud. Tugeva isikupärase käekirjaga ja metsotinto tehnika sugereerivat mõjusust kasutades on kunstnik loonud mahukad graafikasarjad „Kodalased“, „Kalivägi“, „Taevas ja maa“, „Eesti maastikud“ ja „Kirgastumine“. Jaapani näituse tuumiku moodustab valik nende sarjade töödest.
Jõulise aktsendi annavad ka 1980. aastate teisel poolel, Eesti iseseisvuse taastamise eelsel ajal loodud vanasõnaainelised tööd. Oma teostes jutustab Põllu kunsti keeles lugusid esivanemate maailmapildist, legendidest, jumalate ja inimeste suhetest, maailma loomisest, müütilistest tootemloomadest ning looduse vägevusest.
Kaljo Põllu sündis Hiiumaal Kõrgessaare vallas. 1942–1949 õppis Puski koolis Hiiumaal, 1949–1953 Haapsalu Pedagoogilises Koolis. Pärast sõjaväeteenistust 1953–1955 asus tööle õpetajana Tallinna 8. Koolis. 1956. aastal alustas klaasikunsti õpinguid Riiklikus Kunstiinstituudis. Kaljo Põllu tuli eesti kunsti ja kunstiellu 1962. aastal, mil ta asus äsjadiplomeeritud klaasikunstnikuna tööle Tartu Ülikooli kunstikabineti juhataja ametisse. Algul oli ta Tartu pallaslikus kunstielus kui nn Tallinna saadik, kes tõi ülikoolilinna avangardismihõngu ning viljeles op-, pop- jm moodsat kunsti. Põllu energilisel suunamisel kujunes kunstikabinetist oluline alternatiivne kultuurikeskus, kus reaalse kunstitegemise kõrval tõlgiti ja paljundati kunstiteoreetilisi tekste, diskuteeriti, korraldati väljasõite ja näitusi. 1967. aastal loodi tema algatusel kunstirühmitus Visarid.
1975. aastast oli ta Tallinna Kunstiülikooli õppejõud (dotsent – 1978; professor – 1988). Juba Tartus olid tekkinud sidemed fennougristidega ja Põllu oli käinud õppereisidel sugulasrahvaste juures. Põllu korraldas etnograafilisi uurimisreise soome-ugri ja samojeedi rahvaste juurde. Neist retkedest on ilmunud mitu raamatut, mahukaima ülevaateteose, kaljukunsti tutvustava raamatu „Igavane tagasitulek“ kokkupanekuks kulus Kaljo Põllul viis aastast ja see ilmus pärast autori surma.
Näitus Sakus
2000. aastast on Adamson-Ericu muuseumis toimunud seitse kõrgetasemelist jaapani kunsti näitust, võõrustatud on shodō meistreid Hisako Shidat ja Shunchō Suzukit, ukiyo-e meistreid Keizō Satōt, Makoto Nakayamat ja Hiroshi Fujizawat ja Jaapani Rahvusvahelist Sumi-e Assotsiatsiooni eesotsas Kinsui Katoriga. Suurejooneliste personaalnäitustega on Eestis esinenud Kyōto Kunstiülikooli nihonga-maali professor Kōkyō Hatanaka 2009. aastal ja tuntud shintō kunstnik ja nihonga-meister Torii Rei 2015.–2016. aasta sügistalvel.
Torii Rei näituse keskmes olid maalid, mis jutustasid Ise pühamu taasehitamise traditsioonist ja laiemalt Jaapani iidsetest tavadest ja mütoloogiast. Näitusel oli üleval üks maal Okuni pühamust. Just selle maali laenamisest ja Torii Rei näitusest saigi alguse koostöö, mille tulemusena jõudsid Kaljo Põllu tööd Okuni pühamusse ja Saku muuseumi.
14. aprillini Sakus avatud näitus on valminud koostöös Eesti Kunstimuuseumi ja Jaapani partnerite Okuni pühamu, Saku linna ning Saku Linna Kaasaegse Kunsti Muuseumiga. Näitusega kaasneb rikkalikult illustreeritud kataloog jaapani ja inglise keeles. Näituse kuraatorid on Kersti Koll ja Taimi Paves, kujundaja Villu Plink.
/nginx/o/2019/03/22/11885751t1h6e8d.jpg)
*Reis sai teoks tänu Eesti Kunstimuuseumile ja Postimehele