Tellijale
Mees, kes mõtles teisiti
29. märts 2019, 16:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/29/11906639t1hffe8.jpg)
Lugesin hiljuti kuskilt, et nekroloogid on praeguses popikriitikas isegi see kõige tähtsama ja intensiivsema mõttetööga žanr. Nekroloogid on avangard ja võitlusväli.
25. märtsil suri 76 aasta vanuses Scott Walker, kelle loomingu kohta võib samuti öelda avangard ja võitlusväli. Ta oli paljude (David Bowie, Marc Almond, The Smiths, Radiohead, Mart Avi jne) iidol. Iidol kui selline on huvitav fenomen: iidol peaks olema minevikus, ta on valmis sätitud ja vajalik ning annab minevikust tulevikku mingisuguseid impulsse või mustreid. Algselt tähendas sõna „iidol“ kummitust või surnu vaimu. Scott Walker tegi aga selle iidolikuvandiga ühe triki: ta suutis ise sellest ette minna, ta suutis oma „surnu vaimust“ ette minna. See jutt võib meenutada stseeni „Hukkunud Alpinisti hotellist“, kus tegelane ütleb, et mina tulin endale peale, aga Scott Walkeri kummaliselt intensiivset ja peent loomingut vaadates polekski väga üle dramatiseeritud, kui nii rääkida.