Niigi on pime ja porine

Erik Axl Sund, «Klaaskehad». Foto: Raamat

Tükimat aega tõmbutakse torssi, kui mingi järjekordne Svenssoni krimka lauale patsatab. Mitmendat korda on vihjatud, et ei ole ammu enam aeg, kui olid õppinud mehed, Rootsi riistad. Jummal-jummal. Tuletab meelde mingit ammust naistekat, „Nukkude org” oli pealkiri. Seal üks muidu täie aruga meesterahvas käis Teises ilmasõjas – sõda puhastab ja annab uut jõudu, nagu Pat Hobby kirjutab –, keeras ära ja otsustas kirjanikuks hakata. Sõber püüdis teda mõistusele tuua umbes järgmiste sõnadega: ”Pool miljonit meest istub praegu kirjutusmasinate taga ja toksib, kuidas väike tüdruk jookseb toast õue ja küsib: issi-issi, raadio rääkis midagi Pearl Harbourist, kus see on?”

Ehk siis tekivad autorid mõtteviisiga ”mina ka tahan kuulsaks krimkaautoriks saada“. Mis siin keerulist, mudel ju ees. Need lohetätoveeringud ja Wallanderid. Umbes järgmiselt võiks see käia, kui tüviteksti plaani koostada.

1. Leia või meenuta võimalikult väärastunud viis inimeselt elu võtta, edasi joonistub kurjategija tegelaskuju juba ise.

2. Leia mingi tõbi, soovitavalt mitu, nii ihuline kui ka vaimline, mille all peab kannatama kuritöötajat taga ajav uurija.

3. Leia süüdlased, mille tõttu kuritöötaja sihukeseks läks: patriarhaalne ühiskond, vananenud arusaamad, perevägivald, alkoholism, narkootikumid, kolmanda maailma näljahädad, natsid.