Juurikas. Arstid pole tehtud kivist

Perearst.

FOTO: Toomas Huik

Perearstina töötatud aastate jooksul olen jõudnud veendumusele, et Eesti meditsiinisüsteem oleks täiuslik, kui vaid poleks haigeid. Praktika kinnitab seda arvamust iga päev. Näiteks täna juhtus nii: olin vaevalt oma kabinetti jõudnud ja laua taha istunud, kui uksest trügis sisse järjekordne nuhtlus.

„Tervist, doktor Vikatimees! Mul on paha olla.“

„Miks te mind segate? Kas te ei näe, et ma söön?“

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kusjuures ma ei söö lihtsalt niisama, et midagi suvalist hamba alla saada. Toitumine pole minu jaoks pelgalt eluks vajalike toitainete mehaaniline manustamine – see on pühalik rituaal, prelüüd seedimisele, päeva pidulikem hetk, mille muudavad täiuslikuks mahe muusika, hubane valgus, sinivalge Villeroy&Bochi serviis ja hoolikalt valitud road.

„Olen teie patsient. Ma vajan abi.“

„Eestis käiakse liiga palju arsti juures. Selle peale kulub meeletu aeg ja raha. Kusjuures enamus patsiente pabistab haiguse sümptomite ilmumisel täiesti asjatult. Varem või hiljem surevad nad niikuinii.“

Hõrk aroom täitis ruumi, kui valges kitlis õde serveeris esimese käigu. Patsient nuuskis ninaga nagu koer ja küsis:

„Mis siin nii hästi lõhnab? Kas see on hakklihakaste?“

Tagasi üles