Detsembri esimesel päeval sai Tartu Ülikooli aulas teiste noorte teadlaste hulgas doktoridiplomi Valts Ernštreits (37), kes on pärit hääbuva liivi rahva hulgast ja liivi asja ajanud juba 20 aastat.
Teadusdoktor käib mööda liivi radu
9. detsember 2011, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitu liivlast on kogu ajaloo jooksul jõudnud teadusdoktori kraadini?
Seda on väga raske öelda. Aga teada on, et liivi teemadel on kaitsnud liivlaste hulgast doktorikraadi kaks inimest.
Renate Blumberga kaitses aastal 2002 oma väitekirja liivi materjalidest Soome kogudes, käsitledes viimast 150 aastat liivlaste ajaloost. Ta sai selle uurimuse eest Lätis väga tähtsa «Spidola» kultuuriauhinna. Ja teine olen mina, kirjutasin doktoritöö liivi kirjakeele kujunemisest.
Novembri algul tõlkisite liivi keelde Riias Läti presidendi Andris Berzinši kõne ja novembri lõpus Tartus Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne. Mõlemad esinesid seoses liivi aastaga. Kui tähtis on liivi elule presidentide osalemine?
On ikka tähtis! Tegelikult on see esimest korda, kui liivi asi jõuab ametlikult presidentide tasemele. Presidentide osalemine töistel üritustel, mis on suunatud liivi kultuuripärandi uurimisele, näitab Eesti ja Läti riigi suhtumist. Ma arvan, et see on liivi keele ja kultuuri aasta üks suurimaid saavutusi.
Ühes oma artiklis te panete imeks, et nii väikese rahva keel on nõnda kaua elanud, kusjuures paljudel suurematel rahvastel ei ole oma keeles kirjandust ette näidata. Millest see tuleb, et kuigi rahvas on hääbunud, ei ole liivi keelel lõppu paista?
Lõpupunkti ei tulegi. See on kogu liivi asja põhiparadoks ja seda tasuks päris tõsiselt uurida. Ma kujutan ette, et liivlaste puhul on liivi keel väga tähtis osa identiteedist – nii et see ongi üks põhjusi, miks on liivi keel nii kaua säilinud.
Nagu on kirjas äsja ilmunud monograafias «Liivlased», on praeguseks alles jäänud teadaolevalt vaid üks inimene, kellele liivi keel on emakeeleks: 101-aastane Grizelda Kristin. Kui palju erineb tema liivi keel teie liivi keelest?
Ei erinegi, sest me oleme teatud mõttes ühe pere lapsed. Minu põhilised keeleõpetajad ja keelejuhid on olnud Vaidi küla inimesed – Grizelda, tema onutütar Elza Mansurova ... Nad on pärit ühest talust. Meie suhtluspiirkond on ühine.
Eelmise aastatuhande algul laius liivlaste asuala Pärnust Kuramaani. Sõjad, taudid ja poliitika on liivlastele alles jätnud ainult väikse ala, mida nimetatakse Liivi rannaks. Millises sealses külas on teie juured?
Minu juured on Pizas, läti keeles Mikeltornis. Praegu elab seal mu isa, mu õde on ka sinna osalt tagasi kolinud. Seal asuvad Nõukogude ajal tühjaks jäänud külad.
Kui palju te olete liivlane?
Väga selgelt on minus liivlast kaheksandik, millegipärast olen valinud enda identifitseerimiseks just selle osa oma sugujuurtest. Mu isapoolne suguvõsa on meesliini pidi liivlased, ainult et isapoolne vanaema oli Latgalimaalt. Muide, pea iga teine lätlane võib oma sugupuus leida liivlasi.
Mida on eestlastel õppida liivi keele hääbumisest, kui selle all mõista igapäevaste kõnelejate vähenemist?
Eesti on teises olukorras, sest eestlastel on oma riik. Pärast Teist maailmasõda püsis liivlaste arv võrdlemisi stabiilne, aga hakkas 1970. aastatel väga järsult langema. Küsimus on ainult ühes põlvkonnas.
Kui vaadata soomeugrilasi, kes elavad Venemaal, siis on näha, et keele kadumise protsess ei võta aega sajandeid. Lõppfaas võib olla väga kiire, eriti tänapäeval, kus piire ei ole, inimesed liiguvad ringi ja muudavad elukohta.
Eesti president väljendas teie tõlgitud kõnes muret muu hulgas mulgi keele hääbumise pärast. Minul on kahju, et tartu keel ehk tarto kiil on elavast kasutusest kadumas. Mida soovitate mulkidel ja tartlastel oma iidse keele elushoiuks ette võtta?
Kõigepealt tuleb leida keele kasutamise väljundid. Tarvis on tekitada keele kasutuskeskkond. Internetis saab mõndagi korda saata, kas või jututubades või portaalides. Hea oleks välja anda aabits.
Iirlased kasutavad iiri keele säilitamiseks head mõtet: Dublini pubidesse kogunevad teatud kellaaegadel inimesed, kes oskavad ja tahavad rääkida iiri keelt. Nii tekib kord või paar nädalas keelesaar.
Kuidas teil edeneb kirjanduse ja kunsti muusade teenimine?
Ma ootan luule ja kunstiga, kuni liivi keele ja kultuuri aasta lõpeb. See on nõudnud väga suuri korralduslikke pingutusi, väga palju on olnud igasugust tegevust. Aga midagi olen siiski suutnud teha. Helsingis on praegu kunstinäitus koos Baiba Damberga ja Lilita Licega, kes on pärit Liivimaa liivlastest.
Tänavu ilmus Lätis kakskeelne luuleraamat «Kuidas soolavad liivlased», kus on loomingut 20 luuletajalt. Peale minu on luuletusi veel kolmelt liivlaselt, ülejäänud on läti, eesti ja soome autorid. Luuletused on tõlgitud läti ja liivi keelde. See on mulle väga südamelähedane raamat.
Kas teie enda luulest ei ole omaette kogumikku ilmunud?
Minu liivikeelseid luuletusi on avaldatud siin-seal. Aastal 2003 ilmus mu lätikeelne luulekogu «Inter/rational». Nüüd, novembri lõpus sain meili Liivia Viitolilt, kes on kokku pannud kogumiku minu luuletuste eestikeelseid tõlkeid. Ma loodan, et see ilmub varsti raamatuna.
Liivikeelseid luuleraamatuid on avaldatud seni ainult neli: Korli Stalte luulekogu aastal 1924, minu koostatud läti- ja liivikeelne antoloogia aastal 1998 ning tänavune läti- ja liivikeelne 20 luuletaja raamat ning samuti tänavu ilmunud eesti- ja liivikeelne «Ma võtan su õnge, tursk!» Valli Helde tõlgetega.
Millele viitavad teie kõrvarõngad ja silmatorkavad sõrmused?
Need on kogunenud aja jooksul ja igal asjal on taga mingi mälestus. Mu naine Zane on lõpetanud kunstiakadeemia, võib-olla on ta natuke ka mu välimust kujundanud.
Üks põhimõte, mida ma üritan järgida, on see, et kui juba midagi on, siis peab see olema näha. Et kui on sõrmus, siis peab see olema sõrmes ka nähtav. Kui juba, siis juba.
Näiteks selle suure spiraalidega sõrmuse ostsin Saksamaalt. Kui tähelepanelikult vaadata, siis selgub, et see on keeratud vanast hõbekahvlist. Kui ma seda nägin, ei saanud ma jätta ostmata. Minu meelest on see üks parimaid taaskasutuse näiteid.
Kes kuuluvad teie perekonda?
Elame kolmekesi – mina, Zane ja kass Karbofoss. Õde elab samuti Riias, aga osalt ka Liivi rannas Pizas. Ema elab ka Riias ja isa Pizas. Minul lapsi ei ole, õel on poeg.
Olete Riias väga aktiivselt tegutseva Liivi Kultuuri Keskuse aseesimees. Olete aga seotud ka netiportaalidega livones.lv ja niceplace.lv. Milles seisneb teie tegevus nendes portaalides?
Portaali livones.lv lõime viis aastat tagasi selle pärast, et kuskilt oleks kontsentreeritud kujul võimalik saada infot liivlastest. Me üritame näidata seal ka võimalikult palju aktuaalseid asju. See on üks järjekordne vabatahtlik töö liivi asja hüvanguks.
Netisaiti niceplace.lv teeme koos naisega kolm aastat – müüme seal omatoodetud läti meeneid ja muid disainiasju. Praegu on meie peamine koostööpartner Läti rahvuslik ajaloomuuseum, nii et saame oma asjadega levitada läti ja liivi kultuuripärandit.
Pärast Eesti presidendi kõne tõlkimist ja sellele vahetult järgnenud teie enda ettekannet Toomel novembri viimasel nädalal ruttasite saalist välja, et lugeda liivi aabitsa korrektuuri. Millal ilmub?
Aabitsa käsikiri valmis Korli Staltel ilmselt 1938. aastal. See jäi aga välja andmata, ei olnud isegi kaua aega teada, et käsikiri on olemas. See tuli täitsa juhuslikult kuus aastat tagasi välja. Esitlus on detsembri lõpus.
CV
• Valts Ernštreits on sündinud 26. mail 1974 Riias.
• Lõpetanud Riia 1. gümnaasiumi 1991 ja Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte alal magistrina 2002.
• Doktoritöö kaitses Tartu Ülikoolis 10. detsembril 2010, doktoridiplomi sai pidulikult 1. detsembril 2011.
• Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur.
• Liivi Kultuuri Keskuse aseesimees.
• Kodu Riias, peres naine Zane ja kass Karbofoss.
• Autasustatud Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeniga.
Kiiduväärne doktoritöö
Valts Ernštreits asus Tartu Ülikoolis õppima aastal 1991. Õpingud kippusid venima liivi asja ajamise ja muude kõrva-liste asjade tõttu. Magistran-tuuri ja doktorantuuri vahel pidas ta paar aastat pausi. Nii kuluski kõrgeima teaduskraadini jõudmiseks 20 aastat.
Kuid tulemus on väga hea. Muidu ju ei oleks Ernštreitsi eesti keeles kirjutatud doktoritöö «Liivi kirjakeele kujunemine» juba tõlgitud läti keelde. Ja muidu ju poleks Läti Seimi kultuuri-, haridus- ja teaduskomisjoni juhataja professor Ina Druviete seda kiitvalt arvustades lisanud, et töö peaks tõlkima veel võimalikult paljudesse keeltesse.
Maailma ainukene emakeelne liivlane
Mullu maikuus külastas Valts Ernštreits üht hallipäist eakat daami Kanadas. Noor liivi keeleteadlane on hämmastunud, et toona 100-aastane Grizelda Kristin ( praegu 101) räägib liivi keelt nii hästi, nagu ta oleks alles eile välja astunud oma Liivimaa rannaküla kodutalust.
Tegelikult pages naine sõja ajal Rootsi ja sealt aastal 1947 Kanadasse.
Ta on elanud aastakümneid ingliskeelses ümbruses ja kodukandikaaslastest suhelnud peamiselt sealsete lätlastega. Tal on ka lapsi, aga nood ei oska liivi keelt kõnelda. Grizelda Kristin on praegu ainuke liivlane, kellele on õpetanud liivi keelt tema ema ja isa.
Ta õppis Soomes 1930. aastatel kodumajandust ning elas enne sõda Riias, kus ta töötas sööklas ja seejärel sööklaid kontrollivas asutuses.
«Ta on väga hea kokk,» ütles Ernštreits. «Kogu nädal, mil me tema juures Kanadas elasime, tegi ta meile süüa.»
Grizelda Kristin on elanud ka vanurite külas, aga ei pidanud kuigi kaua vastu. «Ta seletas, et oli kaks põhjust, miks ta tuli tagasi oma majja omaette elama. Esiteks selle pärast, et vanurite külas on lollid vanamehed, kes mitte midagi ei mäleta. Teiseks – Grizeldal ei lubatud seal endal süüa teha, vaid pakuti valmistoitu.»
Presidendi tõlkija
Valts Ernštreits pidas rahvusvahelisel konverentsil Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis novembri lõpul liivikeelse ettekande. Enne seda aga tõlkis ta president Toomas Hendrik Ilvese tervituskõne lause-lauselt liivi keelde.
Ernštreitsi andmetel oli see esimene kord ajaloos, kui Eesti presidenti liivi keelde tõlgiti. «Selles on ka teatud sümboolsus,» lisas ta. «Paljud inimesed mõtlevad, et liivi keeles ei ole piisavalt sõnu. Ei, liivi keelega saab väga ilusti hakkama mis tahes teemal!»
Ka tema doktoriväitekiri tõestab seda, et liivi keel on rikas ja konkurentsivõimeline, et liivi keel ei erine kasutatavuse poolest väga palju teistest keeltest.