Carl Robert Jakobson tegi järsu kannapöörde laulupeo vastu

Üheksa aastat pärast esimest üldlaulupidu, aastal 1878 asutas Carl Robert Jakobson (1841–1882) Viljandis ajalehe Sakala. Aastal 1998 avati Viljandi kesklinnas tema skulptuur, mille on kavandanud kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Carl Robert Jakobson, Eesti ärkamisaja avaliku elu üks autoriteetsemaid tegelasi, elas 1869. aasta märtsini esimese üldlaulupeo mõtte arengule elavalt kaasa ja aitas mitmes liinis selle korraldamisel. Kuid siis tegi ta kannapöörde ja asus laulupeo korraldajatega järsult opositsiooni.

Algusest peale rõhutas Jakobson, et peo repertuaaris peaks saksa laulude kõrval rohkem olema eesti oma ja ka hõimurahvaste laule. Selle nimel kogus ta kokku soome ja ungari viise ning tegi ettepanekuid laulupeo pidukomiteele.

Ta vahendas Aleksander Kunileidilt laulupeoks kolme algupärase koorilaulu tellimist, ergutas heliloojat laulude tekstide valikul ja nende kiiremal valmimisel ning toimetas need trükki. Kaks neist, Lydia Koidula sõnadele loodud «Sind surmani» ja «Mu isamaa on minu arm», kõlasidki laulupeol ning neist said eesti heliloomingu teetähised.