Festival täis kõrge kullaprooviga filmiloomingut
Algas Cannes‘i filmifestival

August Diehl ja Valerie Pachner Terrence Malicki filmis «A Hidden Life».

FOTO: Kaader filmist

Ilmaprognoosi järgi paistab tänavune, arvult juba 72. Cannes’i filmifestival tulevat paljude varasematega võrreldes vihmasem ja jahedam. Aga mis see ilm kinosaalis või turupaviljonis istuvale filmiinimesele õieti tähendabki – puhas näilikkus! Sest siin on ju nii, nagu ütles kunagi ammu-ammu Tartu Ülikooli filmiklubis «Peegli» linastuse eel Andrei Tarkovski: vsjo na ekrane, kõik on ekraanil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

See, mida Cannes’is tänavu linale kantakse, paistab ettehaarava pilguga vaadates igati äge, et mitte öelda äge nagu alati. Ja kohe, esmasel programmi uurimisel torkab silma mõnigi Cannes’i programmeerijatele nii iseloomulik «punane niidiots». Kui 2013. aasta Kuldse Palmioksa (ja ka filmikriitikute tunnustuse) laureaadi, Prantsuse tuneeslase Abdellatif Kechiche’i uus film «Mektoub, mu arm: intermetso» on kavasse pandud festivali viimasele programmipäevale, viitab niisugune «orkestreering» justkui, et Cannes’is võidakse ka tänavu jääda truuks traditsioonile. Nimelt on üsna sageli tulevane peaauhinna-film linale lastud festivali lõpupäeval või viimastel päevadel. Nagu teaks keegi ette lõpptulemust... Nagu ütles Jeesus: oma parima veini on nad jätnud pärastiseks. Saab näha, Palmioksa-tseremooniani on veel ainult tosin päevaringi. Pinge hakkab kasvama. Kuna seekordse põhižürii kohtunikekogu eesotsas on «ekstrasürr» filmilooja Alejandro Gonzáles Iñárritu, on igasugused üllatused siiski väga võimalikud.

Palmioksa-püüdjad 2019

Tagasi üles