Minu Andrei

Andrei Hvostov. Foto: Peeter Langovits

Andrei, ma olen sind näinud ainult mõne korra elus. Mõnel avalikul üritusel, kus sa istud oma muutumatult kodustamatul, vastalisel ilmel nurgas, põrnitsed omaette, justkui oleksid tulnud vastu tahtmist. Mingi loomuomane tõrksus kiirgab sinust, sa oled alati justkui kõige vastu, isegi siis, kui sa oled poolt – ja ega ükski poolevalimine saagi kunagi olla lihtne, sest asjad ise pole seda, maailm ei ole lihtne; nendega, kelle meelest on, ei saa minagi tõrksusenoodita jutu peale –; sa kuulad vist rohkem kui räägid, aga kui sa kõneled, siis on sul küsida või öelda midagi säärast, mis on oluline, mis paneb liikuma, kõigutab neid toole, kuhu kõneisikud on end mugavalt sisse seadnud sõnastama seda, mida nad teavad.

Kui sulle antakse, näiteks iga-aastasel pressipeol, mõni auhind, siis ei tule sa kohale, ja üldse, kui saab jätta minemata, siis sa enamasti vist jätad. Selle sinu tõrksuse ja vastalisuse pärast olen ma alati sinu suhtes sümpaatiat tundnud, kuigi ma pole alati aru saanud, mida sa teed. Aga ma olen sulle kaasa elanud, isegi siis, kui sa poliitikasse läksid, mis ometi mingi mõistliku inimese tegu ei ole, aga eks mõistuspärasus ongi kõvasti üle hinnatud ja valesti tõlgendatud, ja lõppeks, kõigest ei peagi alati aru saama.

„Kirjad Maarale“ on südameverega kirjutatud raamat, valus ja aus, ja ega midagi vähemat keegi ju sinult ei ootagi – eriti pärast „Sillamäe passiooni“, mida mu tuttavad kohe pärast ilmumist nii üksmeelselt neelasid, et puhtalt tõrksuse pärast ei saanud ma seda lugeda siis, kui kõik lugesid. Hiljem lugesin muidugi. Imetlesin siis nagu varem ja hiljemgi su keelelisi võimeid, kujundeid ja värve, omas kulumatuses ja orgaanilisuses kirkaid, kirvendavaid; su tekstil on omadus tungida naha alla, panna kõht valutama, sest mul on elav kujutlusvõime, mis, nagu sa hästi tead, pole alati inimese sõber, mõnikord ei tee ta elu toredamaks, nõnda nagu ka kirglikkus, mis tihti kulutab ja väsitab.