Düstoopia, mis oli reaalsus

Jared Harris ja Stellan Skarsgård HBO sarjas «Chernobyl». Foto: Kaader Tyelesarjast

Hullunud dosimeetri kurjakuulutav plõksumine. Nähtamatu, kuid kindel ja kohutav surm. Valedele rajatud ühiskonna rägastik. Masendav ametkondlik tölplus. Kangelaslikkus, mida pole välja mõelnud propagandistid. Külma ja roostes rauasaena aeglaselt liikmetesse lõikav hirm. Maailm, mis oli hävingule lähemal kui kunagi varem.

HBO viieosaline minisari «Chernobyl» tõstis niigi järjest kvaliteetsemate telesarjade lati erakordselt kõrgele ja ega olegi ehk midagi imestada, et paari nädalaga tõusis see maailma ilmselt mainekaima filmiportaali IMDb telesarjade edetabelis 9,7 punktiga kümnest võimalikust esimesele kohale, edestades sellist kvaliteetklassikat nagu «Breaking Bad», «The Wire» ja «Planet Earth II».

Kõige kõrgema taseme õnnetus

26. aprillil 1986 kell 1.23,40 öösel plahvatas väga viltu läinud katse käigus Tšornobõli tuumajaama 4. ploki reaktor. Tehniliselt võttes polnud tegu tuumaplahvatusega, kuigi sageli ekslikult nii arvatakse. Suur osa reaktorist lendas sõna otseses mõttes õhku. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas nelisada korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Tšernobõli katastroof on tuumaintsidentide skaala järgi seitsmenda ehk kõige kõrgema taseme õnnetus. Sellist õnnetust aga lihtsalt ei saanud Nõukogude Liidus juhtuda. Sestap asuti vanade heade traditsioonide kohaselt kõike varjama. Põhimõtteliselt on praeguseks õnneks enam-vähem selge, mis Tšornobõli katastroof oli, miks see juhtus ja mida endaga kaasa tõi.