Filmiarvustus: lossis juhtub lõpuks alati midagi

Kaader filmist "Me oleme alati lossis elanud".

FOTO: Themoviedb.org

Üks sünkjas loss lukustatud värava taga väikelinna servas ja selle eraklikud elanikud, kaks salapärase moega õde ning nende veider, meeltesegaduses onu pluss tumehall kass ja ootamatult külla saabunud hurmurist nõbu – see on klassikaline kooslus stiilseks mõrvamüsteeriumiks või elegantseks hirmumaratoniks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Me oleme alati lossis elanud» USA, 2019

Põnevusdraama, müsteerium

Lavastaja Stacie Passon

Osades Taissa Farmiga, Alexandra Daddario, Crispin Glover, Sebastian Stan jt.

Kestab 1 tund 30 minutit

Alla 12-aastastele mittesoovitatav

Üks sünkjas loss lukustatud värava taga väikelinna servas ja selle eraklikud elanikud, kaks salapärase moega õde ning nende veider, meeltesegaduses onu pluss tumehall kass ja ootamatult külla saabunud hurmurist nõbu – see on klassikaline kooslus stiilseks mõrvamüsteeriumiks või elegantseks hirmumaratoniks. Näiteks millekski selliseks nagu aastatetagune Alejandro Amenabari «Teised» või Agatha Christie kriminaalromaanidest vändatud linalood, üks viimatisemaid neist «Ja ei jäänud teda ka» (poliitkorrektne nimeasendus «Kümnele väiksele neegrile»).

Enamasti kulgeb lugu neis umbes nii, et seltskond koguneb kuhugi eraldatud ja välismaailmaga harvas ühenduses paika... ning ühekorraga kedagi mõrvatakse või hakkab midagi tontlikku ja verd tarretama panevat juhtuma. Parkmetsa sügavuses loss ja jõukas perekond Blackwood peene õhtusöögi laua taga hillitsetult vestlemas kõike seda ju tõotab. Aga ei. Seda, mida te ootate, juhtuma ei hakka. Ja seda, mis hakkab juhtuma, te oodata ei oska, kui te just pole lugenud Shirley Jacksoni samanimelist põnevusromaani, millel film põhineb.

Tagasi üles