Elagu kankaan!
Kuldse Maski lavastus

Hetk muusikalist «Kankaan», mida näeb tänavusel festivall Kuldne Mask Eestis.

FOTO: Kuldne mask

18. oktoobril etendub festivali Kuldne Mask Eestis 2019 raames Alexela Kontserdimajas Cole Porteri särav muusikal «Kankaan». Vaatemängulise lavastuse armastusest toob lavale Peterburi Riikliku Muusikalise Komöödia Teatri efektsete lavastuste meister Miklós Gábor Kerényi (KERO).

1950. aastatel oli «Kankaan» üks populaarsemaid muusikale Broadwayl. 1953. aastal mängiti etendust 892 korda. Hiljem, 1960. aastal, tegi režissöör Walter Lang sellest filmi, mille peaosatäitjaks oli Frank Sinatra.

Kankaani tantsu enda lugu on huvitav ja ebatavaline. See tekkis XIX sajandi kolmekümnendatel aastatel paaristantsuna ballisaalides, oma tänapäevase kuju omandas see XX sajandi 20. aastateks. Kankaan pole mitte alati olnud vaid naiste tants, kunagi tantsisid seda mehed, kes esitasid samu jalaheiteid, hüppeid ja spagaate, mida nende kaunid partneridki. Hiljem see traditsioon kadus.

Kankaani põhiliseks figuuriks on jalaheited (Moulin Rouge’is esitatakse kõige «kankaanimat» kankaani, tantsijannad loobivad jalgu tervelt 8 minutit järjest), hüpped, spagaadid ja seeliku keerutamised, mis muutuvad iga sekundiga aina julgemaks, paljastades üha enam võrgutavas pitsist pesus jalgu.

Muusikali keskseks süžeeliiniks on armastus. 1896. aasta Pariis: teaduslik progress, esimesed autod ja kabareed. Ettevõtlik Simone’i-nimeline neiu (Natalia Dijevskaja) avab Montmartre’il kohviku Taevalik Ball, kus pärast keskööd esitatakse võrgutavat, paljastavat ning tollal keelatud tantsu – kankaani.

Noor, ambitsioonikas ja enam kui mõõdukalt põhimõttekindel kohtunik Aristide Forestier (Kirill Gordejev) püüab karistada nii kohviku omanikku kui tantsijaid, kuid politsei ei suuda neid kuidagi teolt tabada. Siis otsustab kohtunik ise selle «vääritu»asutusega arved õiendada.

Tolleaegne Montmartre elab oma elu, tagasihoidlikku ja lihtsat kerjuste, pesupesijate, vaeste tudengite, kunstnike, muusikute ja poeetide elu. Siin on võtnud võimust lõbusa meeletuse, boheemliku vabaduse ning vabameelsuse õhkkond. Tunnustamata geeniuste seast paistab silma üks koloriitne tegelane, «kõige ainsam gruusia skulptor kogu Pariisis» Boriss (Aleksandr Suhhanov), kes on ühteaegu nii ebameeldiv kui ka naljakas.

Kangelased laulavad, tantsivad ja mängivad «armastust». Ja seda kõike Pariisi foonil, mis on meisterlikult joonistatud kardinale, kujutades tol ajal alles äsja püstitatud Eiffeli torni, Sacre Coeuri basiilikat ja suurtes kogustes pesu, mida kuulsa Pariisi äärelinna XIX sajandi lõpu elanikud riputasid kuivama oma tagasihoidlike majade vahele. Sära ja vaesus – kõik nii, nagu peab – kõrvuti.

Osa tegevusest toimub saalis, et iga kohalolija tunneks end mitte ainult vaatajana, vaid ka etenduse vahetu osalisena ning kohviku Taevalik Ball külalisena.

«Kankaan» on ere näide 1940.–1950. aastate klassikalisest Broadway muusikalist kerge muusika, lihtsa teksti, erksate kostüümide ning rohkete ansamblinumbritega. Lavastus on väga ilus, loomulik, musikaalne, helge, lõbus ning annab vaatajale võimaluse lõdvestuda, naerda ja lihtsalt puhata.

Kõiki lavastuse saladusi ei tasu ilmselt avaldada. Sealhulgas ka peamist intriigi – kas range kohtunik suudab armuda tüdrukusse Montmartre’ilt? Ja kas tütarlaps, kellele ema õpetas lapsest peale, et kõigel on hind, võib lihtsalt armuda? Tegelikult polegi intriigi, kõik lõpeb hästi ja nii, nagu žanri seadused ette näevad. Kõik saavad õnnelikuks, kõigile jagatakse vastavalt teenetele ja laval võidutseb Tema Kõrgeausus Tants – lõbus, hoogne ja igavene kankaan.

Tagasi üles