19aastane Maria Kallastu: Loodan jõuda sinnani, et olen enda üle uhke

Neiu ei taha end kirjeldada kui vaid lauljat. Foto: Lilli Tölp

Ütleme, et lapsed on oma vanemate nägu. Nii otseses kui ülekantud tähenduses. Pärime nende tedretäpid ja taevasinised silmad, aga samuti musikaalsuse ja soodumuse mõtestada elu läbi loomingu. On see reegel?

Ooperilauljast ema Kai ja heliloojast isa Andrus Kallastu perre sündinud Maria on aga omaette inimene. Muusika voolab küll veres ja on kinnitanud end näppudes ja häälepaeltes, mil ta alustas kuueaastaselt papa käe all klaveriõpinguid ja jälgis mamma laululapsi, kes nende koduseinte vahel vokaaloskusi lihvisid.

Tüdruk sündis Soomes ega mäleta, et Eestisse tulles oleks keegi temalt küsinud, kas tahab astuda muusikakooli. Noodid olid selged ja käed tundsid klaveri klahve. Nii leidis ta end üsna pea Pärnu muusikakooli õpetaja Maimu Partsi klassist, mille lõpetas aastal 2015. Kontserdimaja ülemise korruse kollastes koridorides jätkas ta aga kõndimist. Siis tuli juba klarnet.

“Terve elu oli plaan saada klassikaliseks muusikuks, vahepeal isegi ooperilauljaks. Sain aga ühel hetkel aru, et see ei ole minu asi,” tõdes Kallastu, märkides, et vanemad on näidanud, kui raske võib olla muusiku elu. “Ema on mulle naljatades öelnud, et ära hakka muusikuks: see on lihtsalt nii keeruline,” avaldas ta. “Mu elus pole aga mingisugust teist asja, mis mulle nii väga meeldiks. Siin ma nüüd olen.”

Leidub peresid, kus vanemad pärandavad ameti lastele. Osa vanemaid eeldabki võsukestelt selle rolli jätkamist. Aga on lapsi, kes teevad teadliku otsuse kõndida eelkäijate jälgedes. Samuti neidki lapsi, kes trotsivad ettemääratust ja sünnipärast kuskile kuulumist. Leidub neid, kes lasevad end juhtida elul, täheldades märke ja kompides võimalusi, mõistmaks, mida tahan mina.

Mõtleb ainult muusikast

Äsja Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetanud 19aastane Kallastu julges kohvitassi taga öelda, kasutades enda arvates klišeed, et muusika ongi elu. “Mul võttis väga kaua aega endale üldse tunnistada: Jah! Vaat muusikaga ma nüüd tegelen,” tähendas ta. “Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen mõistnud, kui suur osa see minust on.”