Ando Kiviberg teab pärimusmuusikast rohkem kui keegi teine. Ta teab, milline vägi on muusika sees peidus. Tõesõna – see aitab nii kallima leidmisel kui ka erimeelsuste ületamisel. Ta teab isegi seda, mis soost on tujukas torupill! Kuid juttu tuleb ka väikest rahvast ohustavast lahustumisest ning muidugi mõista armastusest.

Ando Kiviberg on ebatavaliselt soe, energiat ja ulakust täis. Viskab nalja nii oma suurte saavutuste kui ka pühapäeval täis tiksuva 50 aasta juubeli üle: «Number nagu iga teinegi. Aga vot 30 – siis ma olin vana!»

Peatne juubilar kannab austust sisendavalt šikki ülikonda, aga on olemuselt nii vaba ja muretu! Ma ei usu tegelikult, et need 50 aastat teda ülearu muutnud oleks. Kui tuli põleb sees, siis see jääbki lõõmama.

Põhjalikust loost saad teada:

- millal saabub hetk, kus Eesti kultuur on tõeliselt ohus;

- kas Eesti naiste rahvariided on seksapiilsed;

- kuidas folgirahvas räpparitega läbi saab;

- miks natsionalism on möödapääsmatu;

- kuidas kuulajad põlvist nõrgaks võtta;

- mis moodi Kiviberg endale naise leidis.

Kust sinu pärimusmuusikakirg alguse sai?

Tuli sattuda olukorda, mis sinu sees varjul olevad hoovused valla päästab. Ma olen kooridirigendi pojana maast madalast rahvalaulutöötlustega kokku puutunud. Seal mingi seeme istutati.

Kuid otsustavaks sai õpilasmalev. 1986. aastal sattusin Viitna rühma ja samuti mitmed tegelased folklooriansamblist Piibar. Tihti võttis õhtusel olengul üks või teine rahvalaulu üles. Kui sõitsime heinatööle või rohima, siis üks poiss mängis oma nelja lugu, mida ta lõõtsa peal oskas.

Juhuslikult toimus täpselt samas kohas Viru Säru folkloorifestival, kuhu meid kutsuti vabatahtlikeks. Tol ajal olin tohutult huvitatud hoopis pungist ja heavy’st. Korraga oled keset folkloori, lõkkeõhtud, spontaansed tantsud… Üliromantiline!

Mis selle romantiliseks muutis?

Väga ilusad tüdrukud rahvariietes. Muide ma arvan, et rahvariided muudavad naised kuidagi eriti veetlevaks ja ihaldusväärseks. Lausa erootiliseks.