Ikka õiglusmeele suunamisel
Reet Kudu 70!

Reet Kudu esitlemas 2009. aastal oma romaani "Armastus ja vabadus" venekeelset väljaannet.

FOTO: Peeter Langovits

Reet Kudu lõpetas Academia Peegeliana 1972. aasta kevadel huvitava diplomitööga (juhendaja Peeter Vihalemm) "Ajalehe "Tartu Riiklik Ülikool" üliõpilastest lugejaskonna sotsioloogiline analüüs", mis leidis publitseerimist ülikooli eesti keele kateedri väljaandena. Ajakirjanikuveri pulbitseb Kudus edasi.

Keda peaks toetama ausameelne literaat? Ilmselt on paljude valikute puhul raske sedastada, kellel on parajasti õigus ja kellel mitte (pealegi võib see asi kähku muutuda), ent meie õiglusmeel ütleb meile peaaegu alati, kes on nõrgem ja kes tugevam. Ja ilmselt suunab õiglusmeel toetama nõrgemat.

Nõukogude ajal seisis Kudu parteilaste vastu, kuna nende käes olid võim ja hüved (tema peale pahandas ülikooli parteikomiteegi), siis nüüd toetab ta oma terava publitsistisulega ning esinemistega mitmesugustel foorumitel nii kodu- kui välismaal nagu toonagi nõrgemaid. Ta on astunud välja eestivenelaste, riigipinnast ilma jäänud sundüürnike jt poolt ning põhjustanud sellega taas võimurite ägedat meelepaha. Nagu toona. Igatahes pole ta püüdnud kellelegi meeldida, pole seadnud oma seisukohti ühte ritta momendil domineeriva hoiakuga.

Tormikalt on Kudu võidelnud ka sõna okupant pruukimise vastu nende migranttööliste kohta, kes siia tulid "meie parteinomenklatuuri kutsel", nagu ta on sõnastanud. Eeskujuks pakub Kudu Šveitsi, kus on neli riigikeelt ning nende valdamine on kohustuslik igale ametnikule.

Toome näiteks Kudu kandideerimise 2017.aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Edgar Savisaare "Tegusa Tallinna" bloki nimekirjas Põhja-Tallinn ringkonna esinumbrina. Kunagi kõikvõimas Savisaar oli siis juba nõrk ning peaagu üksi, Kudu oli aga nõrgema poolt. Ta teenis 129 häält, mis on inimese kohta, keda me ei näe teleekraanil, üsna edukas tulemus. Ja kui järele mõelda, kui kõrvutada Kudu seisukohti, mis ta on avaldanud ajakirjanduses, ja tolle bloki ideoloogiat, siis on nende vahel üpris suur kooskõla.

Oma avalikku tegevust alustas Kudu siiski hoopis rütmoplastika viljelejana. See on sportliku koreograafia väga eripärane liik, sulam tantsust ja iluvõimlemisest ning selle lõi Kudu ise, ise leidis sellele ka liikumisstiili olemust avava nimetuse. Rütmoplastika vastandus rõhutatult nii klassikalisele tantsule kui klassikalisele võimlemisele, nii et märkame Kudu soovi käia (tantsida!) oma rada. Ja kes ei suuda olla originaalne ning üllatada, pangu pillid kotti ning lahkugu lavalt. Kudu suudab.

Rütmoplastikarühm tegutses mituteist aastat, nii Kudu ülikoolis õppmise ajal kui pärast seda, esineti paljudes kohtades üle Eesti. Jaan Tombi nimeline kultuuripalee on 1978. aastal välja andnud piltteaviku rütmoplastika kohta, nõnda et lisaks ajalehereageeringuile on meie kollektiivmälus olemas ka sellesisuline trükis. Pahandused tulid sellest, et ühel etendusel olid tantsijail seljas venepärased ihukatted ning muidugi haistis valvas silm, et selline kostümeerimisvabadus võib kahandada kellegi heaolu. Koreograafiakoolituse sai Kudu Moskvas, Suure Teatri vastavatel kõrgematel kursustel. Ega toonases Nõukogude Liidus vist etemat kohta olnudki.

Nõnda on igatpidi loogiline, et ajakirjanik Kudu muutus balletikriitikuks, ta arvustas tantsuetendusi, kirjutas raamatu "Kired looja ümber" (2001) meie balletitähest Ülo Vilimaast. Ka teos "Süvamuusikat peale hammustades" (1990) räägib tantsimisest ja tantsude loomisest.

Jällegi põhjustas Kudu vaidlusi, kuna ta ei seadnud oma arvamusi ja hinnanguid ühte ritta valitsevate seisukohtadega, joondus oma maitsest, kirjutas nõnda, nagu tema õigeks pidas ja peab. Oleks seesugust isepäisust meil rohkem! Publitsistaks tuleb žanreerida ka omapärane portreeteos "Kaika Laine – sajandi naine".

Ilukirjanikuteed alustas Kudu lasteautorina, esmalt avaldas ta kogumiku mudilastele "Pannkoogipäev" seejärel jutukogud "Minu võlusport", "Pöialvalguke ja kass, kes sööb häält", viimases sattub pisike Liis imedemaale otsekui tänapäeva Alice. Kudul oskavad kassid, siilid, oravad, saarmad ja rotid rääkida, enamgi meel, neile kõigile meeldib kalambuuritseda ning nad teevad seda puhtas eesti keeles. Ja samas on raamat olemas ka vene keeles. Ehk tohiks Kudu manifestiks pidada tema kümnendat, üsnagi autobiograafilist romaani "Isatütred" (2016).

Ilmselt teavad paljud, Kudu on teeneka kergejõustikutreeneri Fred Kudu tütar. Fred Kudu koolitas isegi olümpiavõitjaid ning juhtis Kääriku spordibaasi rajamist. See oli ka tema idee. Romaanis "Isatütred" räägitakse spordilegendist Kalev Tammepojast ja tema tütrest Katariinast, ennast võivad prototüüpidena ära tunda paljud inimesed, kes püüdsid lõigata kasu sidemetest Tammepojaga.

Tütar ise jääb aga nõukogude tsensuuri ohvriks, sama juhtub tema sõbraga. Kirjeldatakse ka pärandusejaotuse konflikti suguvõsas, sama teema leidis käsitlust juba jutustuses "Suguvõsa võsas" (2004), kus näidatakse, kuidas rahateenimise ohvriks langenu võib kaotada oma arstioskused. Positiivseks tegelaseks romaanis on metsakolkas peituv ja üksindust armastav Poeet, arst on aga Poeedi lihane vend. Käivad kinnisvaravaidluselt, autori hukkamõistu leiab erastamine, selline nagu see meil oli taasiseseisvumise esimesel aastakümnel.

Sama probleem on äärmiselt teravalt üleval ka romaanis "Muidumiljonärid" (2017), kus publitsistlikult kirjeldatakse, kuidas idee varade tagastamisest muutus igasuguste tegelinskite, tihti endiste komparteilaste, kinnisvaratehinguiks. Ja kuna ei täidetud printiipi, et inimesi võib kodust välja ajada ainult siis, kui vastu antakse võrdväärne elamispind, siis taas kaotasid nõrgemad.

Kudu lasteraamatuid on tõlgitud leedu, soome, prantsuse, saksa, ungari ja vene keelde. Kudu on ise eesti keelde tõlkinud saksa ja vene keelest selliseid autoreid nagu Hansjörg Schneider, Andreas Iten, Svetlana Paun Konstantin KaiserAlbert Lihhanov, Varvara Rjazantseva. Minule on Kudu sugulashing eriti tema lõpmatu rännukire tõttu.

Tagasi üles