Nipernaadi, keda mõistame

Nipernaadi ­(Pääru Oja) naistest mõjub Kati (Ursula ­Ratasepp) kõige leebema ja tagashoidlikumana. Foto: Kevin Kohjus

Novell “Toomas Nipernaadi” on Eesti kirjanduse tüvitekst, aegumatu klassika, mis iga natukese aja tagant teatrilaval uues kuues ellu äratatakse. Nipernaadi nime on kuulnud nooremgi põlvkond, olemata August Gailiti 1928. aasta novelli lugenud. Romantiline rännumees mõjub kui kauge sugulane. Teame tema kohta põlvest põlve kandunud legende, ent igal suguvõsakokkutulekul esitleb ta end uuena.

Sel korral avaneb Nipernaadi äsja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (VKA) lavastaja eriala lõpetanud Peep Maasiku silme läbi mehena, kes pole üldsegi paha. Sest lugu naisi hullutavast luiskavast kratist, kellena rännumeest enamasti esitletakse, ei kõnetanud noort lavastajat.

​Pärnakast dramaturgi Ott ­Kiluski sulest ja lavastaja ettekujutuse põhjal sündis Nipernaadi, kelles (üllatavalt) palju inimlikkust.

Kas siin mängivad kaasa draamateatri näitleja Pääru Oja meisterlik kehastus, Maasiku trikid või kompott tervikuna, aga talust tallu rändav Nipernaadi – pealtnäha libe sell ja rohkem päikesest-lilledest hooliv romantik – ei tekita vaatajas kordagi tülgastust. Tõsi, aeg-ajalt tekib tahtmine püsti tõusta ja mehele peale ­käratada: “Lõpeta! Jäta see keerutamine! Räägi tõsiselt!” Kuid vaatajas tekib äratundmine: ­vastas on inimene oma vigade, murede, häbi ja unistustega.

Nipernaadi kannab pea kogu lavastuse vältel maski, sümboliseerides psühhiaater Carl Gustav ­Jungi persona’t ehk avalikku mina, surudes sügavale endasse ja peites teiste eest külgi, mida häbeneb või vihkab. Ta ei ole täiuslik. Kaugel sellest, aga selles peitubki tema ­võlu. Sellest Nipernaadist kiirgab teatud elutarkust ja heas mõttes lapselikkust. Kõlab paradoksaalsena: kuidas saab lapsel olla elutarkust? Ent võime unistada kõigi dogmade ja normide kiuste on ­tema õpetlik kingitus neile neidudele, kelle südamesse ta poeb ja korraks segadusse ajab.