Naljast oled sa võetud, naljaks pead sa saama

Kaader filmist. Foto: Rights Managed/Ronald Grant Archive/Mary Evan

40 aastat on möödas Monty Pythoni „Briani elu“ esilinastusest ning kui jätta kõrvale mõni tehnilist laadi detail, siis mõjub filmi tuum tänagi teravana, satiir on lõikav ja moraalne sõnum ehk isegi aktuaalsem kui kunagi varem.

Võib-olla tuleks alustada hoopis filmi finaalist. „Briani elu“ lõpukaadrid on ühed kõige mõjusamad filmiajaloos. Kõrvetava kuumuse käes ristil rippuva ja koledat surma sureva peategelase on hüljanud kõik, alates pruudist ja emast ning lõpetades sõprade ja võitluskaaslastega. Absoluutne troostitus ja hüljatus, sürreaalsed kaadrid päikese käes kuumaks köetud kaljudest ning rühmast minilaulupidu pidavatest ristilöödutest, tuul sasimas juukseid ja rõivaräbalaid, oleks iseenesest juba täiesti piisav, et kindlustada endale väljateenitud koht parnassil. Taustaks kõlav surmalaul „Always Look On The Bright Side Of Life“ on samuti üks mõjusamaid, mängitumaid ning ühtlasi kõige sagedamini vääralt tõlgendatud palasid. Seda laulu laulsid püütonid filmi peaosalist kehastanud õnnetu saatusega kaaslase Graham Chapmani matustel ja see on ka pala, millega Iron Maiden armastab lõpetada oma kontserte.