Tõnu Õnnepalu: Kirjutan selleks, et elada nii, nagu tahan

Tõnu Õnnepalu arvates ei julge inimesed avaldada oma mõtteid päriselt, pidades neid liiga rumalaks, imelikuks või tavaliseks. Ka tema ise ei julge rääkida asju, millest kirjutab.

Poole oma elust on Tõnu Õnnepalu (56) elanud Eesti saartel, looduse keskel vaikuses ja rahus. Aga ta on olnud ka pikalt kodumaast eemal ja näinud elu mujal. Selle suve alguses ilmus tal romaan «Aaker», mis räägib väliseestlastest Kanadas. Õnnepalu veetis kuu aega Muskoka metsade keskel, kus mõtiskles eksiilis elamisest, kodumaaigatsusest ning sellest, kelle käe järgi on seatud praegune maailm.

Nüüdseks kodumaale naasnud kirjanik ei ole viimasel ajal lugenud lehti ega kuulanud raadiot. Talle meeldib olla üksi, eemal. «Ma ei tunne, et see oleks mingi põgenemine. Võib-olla olengi valinud selle töö põhjusel, et saaksin elada nii, nagu ma tahan. Miks peaksin olema kusagil, kus mulle lõpuks ei meeldi,» räägib Õnnepalu, kellest kirjanik sai siiski oma kodusest keskkonnast kaugel – ühes Euroopa suurlinnas, kus käib päevast õhtuni sagimine ja melu.

Teie enda jutu järgi sai teist kirjanik Pariisis, kui kirjutasite esimese romaani. Varem olite avaldanud luulekogusid – siis te end veel kirjanikuks ei pidanud?

Pidada võib ennast igaüks millekski või kellekski, aga kirjaniku all mõtlen ma ikka romaani- ehk proosakirjanikku. Luuletajal on nagu teine profiil. Mingis mõttes ma seal Pariisis just seda esimest päris raamatut, romaani kirjutades taipasin korraga, kuidas see kirjutamine käib. Keegi sulle kuskil ju ei õpeta, mismoodi ollakse kirjanik või mida see tähendab – kirjutamine. Seda saab ainult ise avastada.

Olete ka öelnud, et kirjanik, nagu seda kunagi tunti, on minevikufiguur.

19. sajandi kirjanik või Tammsaare-aegne oli ikka hoopis teine kui nüüd. Ta oli palju suurem. Kirjanikke oli praegusega võrreldes vähe ja need minevikumeistrid olid palju suuremad meistrid. Aja seadus on selline, et kõik käib paratamatult alla. Teine asi on see, et kirjandus tänapäevases mõttes, mida me tõesti peame kirjanduseks – Tolstoi, Dostojevski, Tammsaare ja sealt edasi –, see sündis siis. Nemad tegid selle kirjanduse. Kui me Eestist räägime, siis olid need Vilde ja Tammsaare. Nad tegid asja, mida keegi teine polnud enne teinud – eesti kirjandust. See oli midagi täiesti uut. Nemad pidid selle välja mõtlema, kuigi ei olnud koolis eesti keeltki õppinud. Tammsaare käis venekeelses koolis, kus eesti keeles olid usuõpetus ja mõned eesti keele tunnid. Aga põhimõtteliselt sellisel kujul ei olnud veel kirjakeelt olemas. Meie, praegused kirjanikud, oleme järeltulijad, pärijad, ja astume juba valmis tehtud maailma. Täiustame siit ja sealt, katsume seda majakest kuidagi korras hoida, kuigi ta muidugi igast otsast laguneb. Uut me ei ehita.

Suurt kirjandust või suurt romaani väidetavalt ka enam ei tule.

Seda ei saagi enam olla ega tulla. See on täiesti jabur ootus, et nüüd veel keegi kirjutab mingi suure romaani. See suur romaan saab olla ainult minevikupastišš. Ja neid vahel ka tehakse. See ei ütle enam mitte midagi. See ei ole enam meie aeg.

See on siis aja muutuse tõttu?

Kunstis on see jama, et ei saa teha asja, mis on juba tehtud.