Valitsuse töö oli muutunud praktiliselt võimatuks. Kuna kunstimuuseumil endal ju korralikke ruume pole, veavad nad vaikselt hõlma all neid taieseid igale poole, kuhu vähegi sisse pääsevad. Kõige prestiižikam koht on teadagi valitsuse hoone.
Et oma kabinettidesse pääseda, pidid poliitikud üle ronima penoplast-monstrumitest, pöörastest installatsioonidest, mis on hädavaevu kokku klopsitud vanarauast ja mustadest prügikottidest. Kõik see on tänapäeval «kunst», mida peavad nägema ka valitsust külastavad välismaalased. Mis mulje küll Eesti niimoodi jätab!
