Nädala plaat: kantrimehe ootamatu kitarri-süntpop- postapokalüpsis

Margus Haav
, reporter
Copy
Sturgill Simpson, «Sound & Fury».
Sturgill Simpson, «Sound & Fury». Foto: Albumikujundus

Kui otsida tänavusest plaadisaagist albumit, mis ei ole üldse see, mida eeldatakse, siis pole paremat kandidaati kantristaar Sturgill Simpsoni neljandast kauamängivast „Sound & Fury“.

Esiteks pole see kantrialbum ja teiseks ei ole õigupoolest tegemist klassikalise audioplaadiga, vaid visuaalalbumiga. Kõiki albumi kümmet pala saadab spetsiaalne videomaterjal. Ja tegu pole ei USA kõrbemaastiku ega paheliste kõrtsidega. Ei mingit viskit, naisi, kastiautosid, õlut ega praekana. Netflixis paralleelselt füüsilise albumiga vaatajate ette jõudnud „Sound & Fury“ on otsast lõpuni anime. Stiilitruu pildikeelega sünge ja verine düstoopia, režissööriks jaapanlane Jumpei Mizusaki stuudiost Kamikaze Douga.

Visuaalne album ei ole muidugi mingi uus leiutis. Neid tehti juba siis, kui muusikavideo oli veel leiutamata. Esimeseks selle žanri täieõiguslikuks esindajaks peetakse ei kedagi muud kui biitleid ja nende 1964 ilmunud kontseptuaalteost „A Hard Day’s Night“. Hiljem tulid näiteks Pink Floydi „The Wall“ (1978), Prince’i „Purple Rain“ (1984) ja Beyoncé „Lemonade“ (2016). „Sound & Fury“ puhul ei jõua liikuv pilt siiski alati muusikale järele, animatsiooni jälgida ja süžeeliini tabada on kohati keeruline, teisalt võib sellest üldse loobuda või nautida lihtsalt värvide pillavat pillerkaari ning visuaalseid liialdusi, mille üks suuri eeskujusid on kindlasti Satoshi Koni „Paprika“ (2006).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles