Mati Sirkel: minu tegevuse eesmärk on vaikne vastupanu (3)

Peeter Helme
, Postimehe peatoimetaja
Copy
Eesti literaat ja tõlkija Mati Sirkel.
Eesti literaat ja tõlkija Mati Sirkel. Foto: Mihkel Maripuu

Saksa kirjanduse tõlkija Mati Sirkel tähistab täna, 12. oktoobril oma 70. sünnipäeva. Sel puhul vestles temaga Peeter Helme.

Ma ei alusta seda juubeliintervjuud küsimusega, kuidas teist sai tõlkija, küll aga küsin ma: miks teist sai tõlkija?

Minust sai tõlkija in spe aastal 1973, kui ilmus Hermann Hesse „Stepihunt“, mille Lembe Hiedel oli loetavaks teinud. Ja tema kõrval hakkas mul tekkima mingi aim, mida see tõlkimine tähendab. Ta oli teatavasti üsna karm oma absoluutse keelelise kuulmisega. Nii et hakkas peale keretäiega, aga ometi jäi sisse tahtmine sellest hoolimata asjaga edasi tegeleda. See oli otsekui väljakutse.

Ja kuna mul oli huvi just nimelt saksa kirjanduse vastu, mille sain kaasa ülikoolist, olles õppinud saksa filoloogiat, siis hakkasin tasapisi täiendama saksa autorite esindatust eesti keeles ja õppima tõlkimise kunsti. Kuigi pean kohe ütlema, et see ei ole mul kaugeltki käes. Mulle jäi sügavalt meelde kadunud Virve Krimmi ütlus: „Kes aga tahab eluaeg patune ja süüdi olla, see hakaku tõlkijaks.“ Selle lause sügav mõte on mulle aastatega väga arusaadavaks saanud, aga viimati, kui ma tsiteerisin seda ühe toimetaja juuresolekul, tegi ta kohe häält ja küsis: „Aga toimetajad!?“

Ja ma pean ütlema, et siiamaani – välja arvatud viis või kuus raamatut, mis ma olen andnud välja nii-öelda omal vastutusel – olen pidanud väga tänulik olema toimetajatele. Neile ei jää tingimata viimane sõna, aga peale eksimuste osutavad nad ka variantidele ja tihtilugu tuled ise hoopistükkis mingi kolmanda võimaluse peale mõnda küsimärki või segasust vaadates.

Viimasel ajal ma olen tegelenud niisuguse autoriga nagu Hans Henny Jahnn, keda 1969. aastal Ain Kaalep tutvustas Loomingu Raamatukogus valikuga „7 äraspidi juttu“ ja kes on kirjutanud mammutromaani „Kallasteta jõgi“. Selle esimene köide peaks ilmuma nüüd sügisel Eesti Raamatus pealkirja all „Puulaev“. Kasutan juhust, et teha sügav kummardus toimetaja Piret Pääsukesele, kes tõlget üpris tugevasti redigeeris. Tekst on ka vastav – selle kallal töötades võib omadega sassi minna küll.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles