Postdramaatiline stress ja «teatri» traditsioon

«Enneminevik» on Mart Kangro pihtimuslik, tundlik ja iseväärtuslik kunstiteos. Foto: Renee Altrov

Lisaks sellele, et «Enneminevik» on Mart Kangro pihtimuslik, tundlik ja iseväärtuslik kunstiteos, pakub lavastus ka omamoodi etenduskunsti manuaali või leksikoni, rikastamaks juba mõnda aega aegunud keelekonflikti «postdramaatilist stressi» põdevate teooriataustaga noorema põlve teatriuurijate ning valdavalt pisut vanemate, lugu, psühholoogilist läbielamist või selgelt sõnastatud sotsiaalseid üldistusi apologiseerivate «teatri» apologeetide vahel.

Loodetavasti pälvib «Ennemineviku» kujundi- ja tähendusloome kultuuriajakirjanduse veergudel veel ka süüvivamat analüüsi, siinkohal peatun vaid mõnel lavastuse kontekstualiseerimise aspektil, tõukudes pisut Valle-Sten Maiste viimases Sirbis ilmunud arutlusest teatri ja kriitika kriisi kohta, kus ta meenutab muuhulgas taas ka mulluse sõnateatrižürii hoiakut Kangro ja Co «Workshopi» suhtes.

Tahtmata ei tänitada ega targutada, samuti mitte väita, nagu oleks senise mustvalgelt binaaropositsioonilise teatrimõistmise horisondilt (mis ei vasta ju tõele) nüüdseks eraldusjoon lihtsalt kustunud (mis oleks samuti liiga ühekülgne resümee, püüan «Ennemineviku» näitel osutada vaid mõnele teeviidale, mis Kangro-huvilist tea(a)trivaatajat võimalikest tupikutest edasi võiksid innustada. Kasutan terminit «teater» ainult teadvustamaks nimetatud binaarsust, et see siis unustada ja tühistada.