Kannatlik ja peen pintslitöö

«Dokumentatsioon Nr.1», Katrin Piile, õli lõuendil, 2019. Foto: Repro

Kõigepealt kuulsin: abstraktne hüper­realism. Ei saanud aru. See määratlus on oksüümoron – umbes nagu tuline jäätis. Kellel on õnnestunud abstraktsiooni hüperrealistlikult läbi maalida? See oleks nagu foto jumalast või armastusest. Eks neid muidugi ka esineb, aga ikkagi.

Katrin Piilest ei teadnud ma midagi. Tuhnisin netis. Leidsin abstraktse maali, millele ma ei saanud pihta. Voolavad värvid, aga nii peen heletumedus ja varjud. Kuidas need on tekkinud? Kas on pilt hiigelsuur ja ekraanil kokku surutud? Nii tekib mõnikord eriline pehmete üleminekute realismuseefekt.

Läksin näitusele kohale – oligi ühe pildi näitus. Aga milline!

Üle tüki aja võin öelda, et on, mida vaadata. Kel siis ikka on letti laduda paari aasta jooksul peene pintsliga üle ja üle vuntsitud ühe maali lahti seletamine või selle variatsioonid? See on paras mammutteos. Või lõputu meditatsioon.

Peeter Sauter kirjutab Katrin Piile näitusest «Abstraktne hüperreaalsus II» Fahle Galeriis.