Kultuurisoovitused

Filmitegija Elisa Mishto: ühiskond kardab naiste solidaarsust

Filmirežissöör Elisa Mishto

FOTO: Eva Kübar

Oma PÖFFil linastunud filmiga «Liikuda liikumatult» tahab itaallannast filmitegija Elisa Mishto koputada lääne inimese südametunnistusele ja öelda, et kogu see hea elu, mida me siin naudime, tuleb kellegi teise arvelt ning on aeg seda endale tunnistada.

Selleks on Mishto loonud radikaalse karakteri Julie Demi, vaimuhaigla patsiendi, kellele ükski psühhiaater pole suutnud aastate jooksul vettpidavat diagnoosi panna. Ometi viibib Julie, kopsaka pärandusega, intelligentne särav noor naine, endiselt vaimuhaiglas. Ta kannab konstantselt kollaseid kummikindaid ja ajab kõigi ümbritsevate juhet kokku. Kohati väga äärmuslikel viisidel.

-Elisa Mishto, te töötasite «Liikuda liikumatult» stsenaariumi kallal 12 aastat. Miks nii kaua?

Ma olen väga aeglane ja samuti ülikriitiline selle suhtes, mida kirjutan. Vahel passin kolm tundi arvutiekraani ja siis kirjutan võib-olla pool lehekülge. Teiseks kulub vähemalt Saksamaal (Mishto on viimased 20 aastat elanud Berliinis - toim.)väga kaua aega, et täispikale mängufilmile raha saada. Kõigepealt tuleb leida mõni telekanal ja siis alles saab pöörduda fondide poole.

"Liikuda liikumatult", režissöör Elisa Mishto

FOTO: Filmikaader

-Põhiteema ja karakterid olid algusest saadik samad ja ei muutunud selle aja jooksul?

Jah need kaks naist olid algusest peale. Samuti ka kõrvaltegelane Rainer, mees, kes ei räägi. Nii et karakterid olid olemas, aga jällegi, mul võttis aega, et sellest mingi lugu arendada. Ma ei ole struktuuris väga hea.

-Nii et teil oli üldine idee, aga puudus konkreetne lugu?

Mul polnud isegi üldist ideed! Olid ainult karakterid. Ma alustan alati karakteritest. Ja kui mul on  nende osas hea tunne, siis istun maha ja küsin nende käest, et mis on su lugu, mida sa tahad teha. Ja vahel tuleb lihtsalt oodata, et karakter hakkaks rääkima.

-See on üsna dokfilmilaadne lähenemine.

Jah, võib-olla. Väga huvitav, ma ei olegi sellele niimoodi kunagi mõelnud. Ma ju tulen ka dokumentalistikast.

-Jah, teie esimene film «States of Mind» on ju täispikk dokumentaal psühhiaatriahaiglast.

Jah, juba sel ajal hakkasin tegelikult «Liikuda liikumatult» stsenaariumi arendama. Kui tegelen mingi teemaga, tahan sellesse alati 100 protsenti sisse minna. Aga et «States of Mind» oli mu esimene dokumentaalfilm, ei osanud ma veel väga distantsi luua. Filmisime psühhiaatriahaiglas kaks aastat, ma praktiliselt elasin seal. See oli väga intensiivne kogemus. Lõpuks jõudsin eksistentsiaalsesse kriisi ja mõtlesin, et ei taha enam filme teha ja tahan õppida psühhiaatriks. Õnneks see möödus.

-Nii et karakterid tulevad siis psühhiaatriahaiglast?

Mitte kaks peategelast. Aga jah, kõik kõrvaltegelased küll on üks-ühele maha kirjutatud sealsetelt patsientidelt. Muidugi veidi arendasin neid ka selle 12 aasta jooksul. Ja olid ka mõned karakterid, kes tundusid seal väga maagilised, aga nad ei saanud lõpuks filmi.

-Lisaks dokfilme psühhiaariahaiglas, saadetakse teie lühfilmis «Emma and the fury» üks tegelane viharavaile. Mis teil selle vaimse tervise teemaga on?

Ma arvan, et «Liikuda liikumatult» ei räägi vaimsest tervisest. Minult küsitakse tihti, et mis Julie'ĺ viga on, kas ta on hull, mis on tema diagnoos? Minu silmis Julie ei ole hull. Ma arvan, et ta kasutab manipulatiivselt seda institutsiooni ära ja mängib hullu.

- Nii et Julie on piisavalt julge selleks, et sotsiaalsed normid kahtluse alla seada?

Jah. Minu jaoks on see film privileegidest. Elades läänes ei saa unustada, et suur osa maailmast ei ela sellistes tingimustes, neil pole neid privileege. See konflikt on praegu väga õhus. Ning minu arvates on väga ebaaus, et teatud inimesed saavad lubada endale haridust ja kasvõi puhast kraanivett ja teised ei saa. Sest meil on meie privileegid vaid tänu sellele, et kasutame ülejäänud maailma ära. Seda on väga raske endale tunnistada ja ma tahtsin luua karakteri, kes parasjagu elab seda protsessi läbi. Kes teab, et tal küll on teatud privileegid, aga et see on ebaõiglane.

-Ja seepärast põletab ta maha autosid ja maju?

Jah, tal on väga vastuoluline viis selle teemaga hakkama saamiseks. Ühelt poolt on ta prohvet, kes kuulutab tõde ja on seetõttu ka kohati maailma vastu kuri või pigem otsekohene, aga samal ajal ei saa ta liikuda ja vastu hakata . Ta seisab paigal ja ei suuda iseennast muuta.

-Filmis on üks kaunis lesbiromantiline basseinistseen.

See oli huvitav, sest juhtus täiesti instinktiivselt. Harilikult ma otsustan kõike oma peaga ja mitte kõhutundega. Aga siin mängis rolli viimane. Stsenaariumi esimeses versioonis olid mul tegelikult peategelasteks mees ja naine -  naispatsient ja meesõde. Aga see tundus vale, sest sel juhul meesõde oleks päästnud naise. Siis pöörasin loo vastupidi - et meespatsient ja naisõde. Aga siis tuli jälle  emakompleksi teema sisse, et naine päästab mehe. Kumbki neist ei sobinud mulle.

Ja siis kuidagi instinktiivselt ühel hetkel mulle tundus väga loogiline, et tekib hoopis lähedane sõprus kahe naise vahel, mis areneb millekski sõpruse ja armuafääri vahepealseks. Väga fluidsel viisil. Muidugi tänu sellele tekkis mul palju vaidlusi.

-Kellega?

Peamiselt potentsiaalsete rahastajatega. Mitmed neist ütlesid, et kui seal on juba lesbisuhe sees, siis tuleb teha film lesbisuhtest. Miks? Et kui mõnes filmis on heteroseksuaalne suhe, kas siis kogu film peab olema sellest suhtest? See oleks ju igav!

Ma tahtsin väga teha filmi naistevahelisest sõprusest ja mingitest ühistest seiklustest. See lihtsalt tundus nii vabastav. Olin nii palju aastaid kannatanud vaadates filme, kus ma ei saanud kellegagi samastuda. Näiteks lapsena oli «Top Gun» minu jaoks väga oluline film, aga ma alati samastusin Tom Cruisega ja mitte naiskarakteriga, sest Cruise tegi lahedaid asju ja naine oli passiivne.

-Nii et tundsite, et naise jaoks tõeline vabanemine toimub teise naise ja mitte ilmtingimata mehe abil?

Natukene küll jah. Võib-olla see on ka tänu perioodile minu elus, kus igasugused suhted naistega, ka tööalased suhted, andsid mulle väga palju. Tundsin, et minu sees muutus midagi, hakkasin tunnetama naiste solidaarsust ja märkama enda ümber nii pajusid naisi, kes tegid nii lahedaid asju.

Meie ühiskond püüab aga naiste solidaarsuse vastu võidelda. Sest see oleks lihtsalt liiga võimas jõud. Kui naised ühel hetkel tõesti ühendavad jõud, hakkame me valitsema maailma. Seega on  mõistlikum kontrolli säilitamiseks panna nad tööle koos meestega. See on väga efektiivne kontrollimehhanism, mis on meie peadesse süstitud. Aga usun, et see on muutumas.

-Kuidas sai alguse teie koostöö kuulsa saksa elektromuusiku Apparat'iga?

See ulatub tegelikult aastatetagusesse aega. Tegin Sascha Ringiga koos oma lühifilmi  «Emma and the fury» ja see läks üllatavalt sujuvalt. Ning tema hakkas just sel perioodil näitama üles suuremat huvi filmimuusika vastu. Mul on hea meel, et saime «Liikuda liikumatult» helitausta nii põhjalikult ette valmistada. Saatsime väga palju muusikat edasi-tagasi, läkitasin talle vist kõik oma lemmiklood 1950ndatest kuni tänaseni. Algul ta kusjuures üldse ei arvanud, et oleks hea idee teha sellele filmile originaalmuusika.

«Liikuda liikumatult» linastub PÖFFi raames 30.11 kell 19.15 Tallinnas Apollo Solarise kinos ja kell 21.00 Tartus Athena keskuses.

Tagasi üles