Iseendale. Tänulikkuse harjutamine ja alandlikkuse kasvatamine

Aija Sakova
, kirjandusteadlane ja -kriitik
Copy
Kirjanik Indrek Koff.
Kirjanik Indrek Koff. Foto: Tairo Lutter

„Madalamalt, madalamalt! Pole vaja otsida ainult kõrgustest.“ (lk 70)

Indrek Koff kirjanikuna teadvustus mulle kui lugejale rööpselt nii lapse soovitusliku kirjanduse „Kirju koer“ autorina kui ka avalike (luule)lugemiste kaudu. Lavaluule austajana tundsin Koffis ära suurepärase esineja ning olin rõõmus, et sain 2018. aastal kaasa elada kirjanduslikule lavaprojektile „Stiiliharjutused“, milles Koff osales ja osaleb. Nii rõõmustasin ka kirjaniku 2018. aastat dokumenteeriva päeviku ilmumise üle, sest päeviku avaldamine on igal juhul julge samm.

Koff on avaldanud päeviku, mis ei dokumenteeri tema igapäevaseid tegemisi (või ainult tõeliselt kaudselt), vaid mõtteid ja tundmusi. Uitmõttepäevik see ju ongi. Ja sugugi mitte kõik päevad ei ole väärinud uitavate mõtete kinnipüüdmist.

See kõnetab mind iseäranis, kuna juba mõni aasta olen siin ja seal ikka ja jälle kirglikult rääkinud, et hädasti on vaja õppida iseendaga tegelema, et ollakse küll meistrid oma argielu tõhusamas ja paremas korraldamises (õige telefon, parim telepakett, soodsaimad rehvid, õigel ajal ostetud puhkusepakett jne), kui samas oma siseilmaga ei julge suurem osa inimesi sugugi silmitsi seista. „Sündida oskab peaaegu igaüks, surra oskabki igaüks. Nende vahele jäävaga on paljudel raskusi. Enamikul tegelikult,“ tõdeb Koff (lk 84).

Kinni on uitmõttepäevikusse püütud eeskätt neid mõtteid, mis keerlevad põhimiste asjade ümber: kuidas aeglustuda, kuidas olla rahulolev, kuidas seista silmitsi kurbusega, kuidas mõista ja mõtestada ümbritsevat, kuidas taltsutada ärevust, kuidas uskuda inimesse, kuidas maailma. „Lihtne see ei ole, aga tuleb uskuda. Kusagil peab olema mingi suurem plaan“ (lk 135).

Koff märkab meid ümbritseva maailma kiirenemist, kuid samas ei taha ta leppida või nõustuda sellega, et praegune aeg on kuidagi hullem kui mõni eelmine. „Issand, mu issand… see hoog, see hoog… Ma mõtlen hoog, mille maailm on sisse saanud. […] Aeglust!“ (lk 98); „Mis kuradi pärast see „praegune aeg“ nii hirmus jube tundub? Ja kohe kõigist varasematest kõvasti jubedam? Millest see mineviku-pimedus? Kas tõesti lihtsalt egoismist? On kellelgi veel mingeid seletusi pakkuda?“ (lk 83).

Selline meie aja jubeduse ja ka toreduse järele küsimine on vahel tõeliselt kainestav, see aitab korrastada oma suhet maailma. Sest rääkida ja mõelda, et praegune aeg on kuidagi iseäranis hull ja edasi minevat justkui aina hullemaks, võib olla üsna kurnav ning lootusetu. Kuid noored, pealekasvavad põlvkonnad vajavad ju ikka ja jälle uut lootust. Ja Koff on isa, ta kirjutab ka lastele, tal on hädasti lootust vaja. Ja lootust ju on.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles