Tellijale
Hiinast, Eestist ja eestlastest Hiinas
Kas Hiina on oht liberaalsele maailmakorrale, küsiti hiljutisel Varssavi julgeolekufoorumil. Sellele küsimusele möödunud aasta detsembris trükivalgust näinud Priit Rohtmetsa, Tiit Kuuskmäe ja Urmas Pappeli ühistöö „Eesti ja Hiina suhete sünd“ ei vasta. Küll aga annab see võib-olla seni kõige põhjalikuma ülevaate kahe riigi suhete kujunemisest ja eestlaste tegemistest tollases Hiina Vabariigis.
Üht-teist on ju Hiinast varemgi kirjutatud, ka kahe ilmasõja vahel. Aga Hiina on eestlase jaoks ikka olnud midagi keerulist ja pisut arusaamatut, millest annavad tunnistust kasvõi meie kõnekeeles senini esinevad võrdlused „nagu hiina keel“ ja „Hiina ime“, ning enamik meist ei tea Hiina maailmavõimuks kujunemisest just ülearu palju.
Ja ega me pole ainsad. Kommenteerides keiser Qianlongi vastust kuningas George III-le, millega keiser lükkas tagasi Briti saadiku saatmise keiserlikku õukonda, kirjutas Bertrand Russell, et keegi ei mõista Hiinat seni, kuni see kiri tundub talle absurdsena (lk 26). Sest kiri polnud kindlasti mõeldud solvanguna, vaid lihtsalt peegeldas tollal end (maailma) keskmeks pidanud Hiina arusaama (veel 19. sajandi esikümnenditel andis Hiina kolmandiku maailma kogutoodangust; ka praegu nimetavad hiinlased oma riiki mitteametlikult Zhōngguó e Keskriik). Omaette küsimus on muidugi, kui palju on neid, kes mõistavad täielikult tänast Hiinat.