Vikerkaar loeb. Elu ehtsus ja kummitused rabarberimaal

Kuninganna Victoria 1859. aasta maalil. Foto: Repro

Viimastel aastatel on meid, võiks peaaegu öelda, pommitatud igasuguste viktoriaane puudutavate teostega. Filmid nagu „Noor Victoria“ (2009) või „Victoria ja Abdul“ (2017), telesarjad nagu „Victoria“ (2016) või „Victoria ja Albert“ (2001), raamatud nagu sellesama A. N. Wilsoni sulest lisaks siin vaadeldavale „Viktoriaanidele“ (2002) ilmunud „Kuninganna Victoria“ (2014, eesti keeles 2016) – muudest autoritest rääkimata – jätavad kõik mulje, et viktoriaanid on meie jaoks kuidagi iseäranis tähtsad ja aktuaalsed.

Wilson ise võtab oma raamatu eessõnas kõikvõimalikud põhjused kokku lausega: „Viktoriaanid on ikka veel meiega.“ Ja mitte spiritistlikus mõttes, vaid täiesti realistlikult: „maailm, mille nad lõid, ei ole kadunud, ehkki see on muutunud“ – seda isegi kahest maailmasõjast hoolimata. Victoria ajastu tehnilised uuendused rajasid vundamendi 20. sajandi põrutavale arengule, mis omakorda pani aluse sajandilõpu internetipöördele; ehk võib just viimane anda meile aimu viktoriaanide jahmatusest, hirmust, sõgedatest lootustest ja närivatest kahtlustest silmitsi kiire tehnilise arenguga.

Samas ajasid need muutused osa inimesi otsima turvalisust liialdatud alalhoidlikkusest, klammerduma minevikku, edendama pepsi kombekust ja valevagadust – tuttav näib tänapäeval seegi. Liiatigi on viktoriaanid esimesed, kellest on meieni jõudnud fotosid, mis juba loomu poolest paistavad elu ehtsusele ligemal seisvat kui maalid või muud kujutised – isegi kui vahel just fotot on peetud kõige õigemaks meediumiks ka vaimude tabamiseks rabarberipeenralt või kahtlustatud petupühakute õhku projitseerimises (lk 487). Tõepoolest ei näi viktoriaanide ja meie vahel olemuslikult kuigi palju muutunud olevat.

Eesti lugejat, kelle perekondlikus ehtelaekas üsna tõenäoliselt ei leidu vanavaarema Whitby gagaadist leinaprossi või mõne teise kadunukese juuksesalgust punutud mälestussõrmust ja kelle esivanemate igapäevakogemuseks oli pigem lirtsuma kippuv „Tõde ja õigus“ kui gaasivalgustus ja noobli ratsahobusesitaga kaetud kivisillutis sellel toimuvate dramaatiliste põkkumistega ülima vaesuse ja kujuteldamatu luksuse vahel, võib viktoriaanlus huvitada juba meile ohtralt tõlgitud viktoriaanlike või Victoria aega paigutatud tegevusega inglise romaanide pärast.

Kirjanduse kaudu on viktoriaanid tublisti mõjutanud eestigi lugeja vaimuilma – rääkimata Dickensist, mõelgem vaid nimedele nagu õed Brontëd, George Eliot, Thomas Hardy, Oscar Wilde, Wilkie Collins, Lewis Carroll, W. B. Yeats, Rudyard Kipling, Arthur Conan Doyle jne jne.

Wilsoni raamat on muidugi heidutav – suur, paks ja raske; üle 700 lehekülje tihedat teksti, vahel mitu pildipoognat, kõva köide, kaunis kujundus... ainult lugemisaega pole kaasa antud. Aga seda tasub endale näpistada. Oma teemat liigendab Wilson kahel moel: ajaliselt jaguneb raamat valitsusaja kümnendite järgi kuueks osaks (Victoria valitses aastail 1837–1901), mille raames peatükid eri teemasid välja nopivad. Muidugi ei piisa ka 700 leheküljest, et anda nii kirevast ja sündmusrohkest perioodist igakülgset ja ammendavat akadeemilist ülevaadet – just viimase puudumise üle on kurtnud inglise retseptsioon, kiites samas Wilsonit, kes, olemata küll ajaloolane, siiski söaka ürituse ette võttis ja ka suhteliselt õnnestunult välja kandis.

A. N. Wilson. Foto: Sam Ardley.

Autori sisseelamises teemasse kahelda ei saa – nimesid, seiku, aastaarve, anekdoote pudeneb kui küllusesarvest. Wilsoni kirjutamisviis reedab, et ta tunneb end viktoriaanide seas kui kala vees, ilmselt on tema teadmised neist nii laialdased ja põhjalikud, et tihtipeale unustab ta kirjutades neid lugejale täpsemalt tutvustadagi. Sest kes siis seda üleaedset Vollit ei teaks!

Mõni lugeja, eriti Inglismaast kaugemal, siiski iga Vollit ei tea, seepärast võinuks autor katsuda siin-seal hoogu maha võtta ja mõne tegelase olemust täpsustada. Kus ta seda teeb, seal sünnivad ka mõned raamatu maitsvamad palad – näiteks saame noore Arthur Balfouri­ (peaminister 1902–1905) kohta teada, et ta oli väga auahne, aga lisaks sellele ka „innukas amatöörfilosoof, poissmees, kes nautis, kui ta sõbranna leedi Elcho teda kergelt peksis [...] Tema tunde- ja hingeelu on jäänud üsnagi salapäraseks, seda enam, kui loeme lugu tema meelteülesest läbikäimisest Mary Catherine Lytteltoniga, kellega ta 23-aastasena peaaegu et kihlus ja kes oma 25. eluaastal 1885. aasta palmipuudepühal suri“ (lk 585). Mary Lyttelton armastas Balfouri haua tagantki, millest annavad tunnistust tema spiritistlikel seanssidel üleskirjutatud ja tänini säilinud „mahukad vaimukõned“.

Mõningane kerglus, nagu ülaltoodud näitest näha, on raamatule tõepoolest omane – Wilsoni armastus viktoriaanide vastu lahvatab eriti eredalt lõkkele just seal, kus nood armastusväärset veidrust ja ekstsentrilisust ilmutavad. Tema viktoriaanid näivad oma muretus pahelisuses ja teadvustamata silmakirjalikkuses elavat kuidagi ehedamalt ja värvikamalt kui meie. Aga ta näeb ka nende tõsidust ja suurust, näiteks India mässu kirjeldades: „Havelock nakatus Lucknow’s düsenteeriasse ja suri sellesse – „Harry,“ ütles ta oma pojale, „vaata, kuidas kristlane võib surra.“ Henry Lawrence suri piiramise ajal haavadesse – kõik tema sõdurid, kes teda hauda kandsid, suudlesid teda laubale. See polnud sõda, kus kõrgemad ohvitserid oleksid põgenenud“ (lk 247).

Paatose ja hingelisusega hoiab Wilson õnneks üldiselt kokku. Tal on omad eelarvamused ja kiindumused, mida ta eriti varjama ei kipu, ning ta on seetõttu erapoolikum, kui ühest nii suurest ajastust tasakaalukat ülevaadet kirjutades olla tohiks. Aga erapooletust ta ei taotlegi. Tema vaimustust viktoriaanide vastu on tunda igalt leheküljelt ja tänu sellele kõnetab tema raamat ilmselt ka laiemat publikut.

Ühe täiendusena võinuks raamatule küll olla lisatud n-ö nimede spikker – mitte tavaline esinemiskohti osutav nimeloend, mis on raamatu taga olemas, vaid lühitutvustused nagu näidenditegelaste loendites. Praegu pidin kiirelt selguse saamiseks tihtipeale Wikipedia avama.

Ettearvatavalt nõuavad raamatust oma osa niisugused möödapääsmatud teemad ja tegelased nagu Darwin ja Marx oma teooriatega, Dickensi London, Krimmi sõda, Aafrika allutamine (the scramble for Africa, mida tõlkes on vahelduva eduga nimetatud võidujooksuks Aafrika pärast ja „rüsinal Aafrikasse tungimiseks“ – kujukas, kuid võib-olla siiski mitte väga õnnestunud fraas), Oscar Wilde’i protsess jne. Aga nende kõrvale mahub ka ohtrasti senitundmatut, ootamatuid paralleele ja võrdlusi. Näiteks leheküljel 566 seatakse lugeja silmitsi tõsiasjaga, et Briti impeerium püsis umbkaudu sama kaua kui Nõukogude Liit. Kas selle mõttega midagi peale on hakata, ei oska ma öelda, aga huvitav tundus see küll.

Mõne ilmselt kavatsematu muigekoha on raamatule lisanud tõlkijad. Näiteks leheküljel 217 saame teada, et Krimmi sõja ajal oli peaminister Palmerston „juba seitsekümmend – suure osa ajast rohkem kui pooles vinnas“ (jah, folklore.ee annab viimasele fraasile ka tähenduse „poolpurjus“, aga seda vähemalt mina varem ei teadnud). Pildil nr 46 on allkirja järgi kujutatud „naisüliõpilase topist“; lk 384 leiame mõnevõrra üllatavalt nii „tüüne tehase“ kui ka „tüüned poolpaljad pariislased“; lk 513 ilmutatakse meile, et tänapäeva ajakirjandus on muuhulgas „kiimaline“, jne.

Nende kohatiste muiete kõrval nukramad on lõigud, kus lauserõhud ja seosed jäävad nõrgaks või on paigast ära, nii et mõte on raskesti taibatav ja mõnigi kord haarab käsi toimetajapliiatsi järele. Leidub ka trüki- ja keelevigu – nt lk 407 magavad vaesed „paljatel voodidel“, lk 408 mainitakse „austerlastest meremehi“, kui usutavam tunduks, et nad olid austraallased. Need puudused näivad koonduvat teatud lehekülgedele, siis järgneb jälle lehekülgede kaupa täiesti nauditavat ja üsna puhast teksti. Kas nõrkes vahepeal tegijate tähelepanu? Või on ebaühtlus seotud tõsiasjaga, et raamatul on kaks tõlkijat?

Sellegipoolest on Wilsoni „Viktoriaanid“ üks uhke raamat, mida tasub kindlasti lugeda igal ajaloost huvituval inimesel. Kirjeldades raamatu lõpus Victoria matuseid, leiab Wilson, et lõppkokkuvõttes oli elu viktoriaanlikul Inglismaal siiski vähem halb kui paljude tseremoonial osalenud aukandjate riikides. Viktoriaanid tegid ränki vigu – aga jätsid endast maha ka palju head. Nii ühest kui teisest saame me osa tänapäevani.

A. N. Wilson

„Viktoriaanid“

Tõlkinud Aldo Randmaa ja Tõnis Värnik

Varrak, 2018

768 lk

A. N. Wilson, „Viktoriaanid“. Foto: Raamat