Antidepressant nihilistlikule luupainajale

Tuuli Põhjakas
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Harakiri for the Sky 31. jaanuaril Sveta baaris.
Harakiri for the Sky 31. jaanuaril Sveta baaris. Foto: Tuuli Põhjakas

Harakiri for the Sky on justkui üks paljudest ansamblitest, millest igaüks kõlab nagu eelmine. Segu black metal'ist, ekstreem-metal'ist, post-hardcore'st ja muust pimedast ja süngest nihilistlikus kastmes, on Harakiri for the Sky siiski midagi üllatuslikku ja teistsugust.

Ansambel, kelle kohta vist oleks õigem öelda duo, alustas tegutsemist 2011. aastal Viinis. Koosnedes kahest põhikoosseisu liikmest, laulja Michael V. Wahntraumist (J.J) ja multiinstrumentalist Matthias Sollakist, on Harakiri for the Sky oma karjääri jooksul avaldanud neli albumit, mille kõigi kohta võiks öelda, et need on peaaegu äravahetamiseni sarnased, kuigi ansambel püüab žanrilist sõltuvust vältida.

Ometigi on Harakiri for the Sky ideaalilähedane näide elusast energiast, mis pole üleliia edev või toretsev, vaid toores ja aus nii iseenda kui ka kuulajate suhtes.

Harakiri for the Sky muusika on meloodiliselt eklektiline, jõuline ja bestiaalne. Nende puhul on huvitav tõik, et kui nende albumid kõlavad žanriliselt üsna samasse auku, siis nende muusikas tegelikult avalduv žanrisegu tuleb live-kontserdil eriti selgelt esile.

Seda eelkõige, kui depressiivse doom'i ja black metal'i mõjutused kontrastselt nii sõnades kui ka muusikas välja joonistuvad. Seejuures on ansambli juures tähelepanuväärne, kui eeterkergelt nad varieeruvad ja žanre omavahel segavad, säilitades nii black'i kui ka doom'i ühendava, kuigi siiski eripärase tumeda ja umbse omanäolisuse. Kummatigi on muusikas olemas ka mingi vaevu tabatav hipsterlik element.

Ansambli taotlus paistab olevat nii esteetikas, muusikas kui ka kontsertpaikade valikus saavutada kultuslikkus, justkui suusõnalise legendi staatus. Harakiri for the Sky puhul on selgelt näha, et nad pole pelgalt müügiartikkel.

Eelistades pigem esineda väikesearvulise publiku ees ning lootes täielikult suusõnalisele reklaamile, oli Sveta tilluke lava viiele Austria päritolu hiiglasele meelepäraseks, kuid pisut kitsavõitu lavaks, seda just füüsilise piiratuse poolest. Ilma Sveta baari kõrgete lagedeta oleks kogu üritusest jäänud peaaegu üheksakümnendate garaažikontserdi mulje, mis oleks pisut barbaarset ja niigi valju elamust veelgi võimendanud.

Kontsert oli täpselt nii sünge, pime ja minimalistlik, kui ühelt peamiselt post-black'i viljelevalt bändilt võiks eeldada. Valgustuse ja kujundusega polnud üle pingutatud, mehed ise oleks samuti justkui kodust diivanilt otse lavale tulnud, kuid see-eest võimalikest parimas vormis.

Nende lävimine rahvaga oli samuti pisim – nad ei öelnud tere ega kutsunud rahvast hüppama või kaasa plaksutama. Harakiri for the Sky lihtsalt sai ühele poole asjaga, milles nad pädevad on ning mis neil hästi välja tuleb ja kadus siis sumedasse öösse. Õigemini, lava tagusesse pimedusse.  

Harakiri for the Sky 31. jaanuaril Sveta baaris.
Harakiri for the Sky 31. jaanuaril Sveta baaris. Foto: Tuuli Põhjkas

Kõik Harakiri for the Sky laulud on umbes kümme minutit vältavad ängistavad ja pisut painajalikud eeposed, mis matavad melanhoolsesse ja atmosfäärilisse udusse. Nende muusikas avaldub mingi ootamatu pakitsev ja must emotsioon.

See toob klombi kuulaja kõrisse, ajab peaaegu nutma, kuid köidab seejuures jäägitult ning on ometigi vastupandamatu ja kõikehaarav. Peaaegu vampiirilikult imeb see igasuguse valvsuse, et alles jääks vaid meloodia ja vangistab meeled, kuni ei jää muud üle, kui muusikale täielikult anduda.

Laulusõnades avalduvat nihilismi ja depressiivsust on ansambel ise kirjeldanud kui otsest vastandust Austria kultuuriruumi diskreetsusele, kus emotsionaalsest taagast rääkimine on tabu. Kuid see on just see isiklik ja rõõmutu emotsionaalne valu, mis muudab teksti meloodiliselt poeetiliseks. Koos laulja Michael V. Wahntraumi (J.J) südantlõhestava vokaaliga on see omamoodi antidepressant – valu ei kao kuhugi, kuid see muutub hõlpsamini üle elatavaks ja sügavalt inimlikul tasandil talutavamaks.

Kuid Wahntraumi häälest kõlav emotsionaalsus pole üle pingutatud või teeseldud. See on selgelt läbikajav avalus ja puhtsüdamlikkus – ta usub, kogeb ja tunneb hetkes kõike, millest ta laulab. Olgu selleks siis armuvalu või melanhoolia.

Seeläbi on kogu esinemises mingi teraapialik element, kus kord on bänd vaimselt painatud patsient ning publikum vaikselt kuulav ja kõiketeadev nõustaja ning seejärel rollid vahetatakse. Mingi omavaheline pidev kommunikatsioon toimub, kuid see on pisut kliiniline ja oma vahetuses selgelt formaalne.

Kontsert

  • Harakiri for the Sky
  • 31. jaanuaril Sveta baaris
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles