Nobeli preemia laureaat Svetlana Aleksijevitš külastab Tallinna

Kultuuritoimetus
Copy
Svetlana Aleksijevitš.
Svetlana Aleksijevitš. Foto: Margarita Kabakova

Reedel, 7. veebruaril, kell 19 vestleb kirjanik ja Nobeli preemia laureaat Svetlana Aleksijevitš oma Eesti külaskäigu raames Eesti Kirjanike Liidu Musta laega saalis kirjandusteadlase ja kriitiku Aija Sakovaga. Kohtumisõhtu lugejatega toimub seoses tema raamatu põhjal valminud lavastusega «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp», mis esietendub Vabal Laval 8. veebruaril. Kohtumisõhtu toimub vene keeles, järeltõlge eesti keelde.

Kohtumisõhtul tuleb juttu Aleksijevitši loomingus olulistest teemadest: armastusest ja kannatustest, õnnest ja surmast, punasest inimestest ja kurjusest. Eesti keeles on ilmunud kokku kolm Aleksijevitši raamatut. Tema seni viimane teos «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp» («Время секонд хэнд», 2013, ek 2014, tõlkinud Veronika Einberg) on kirjanduslik uurimus nõukogude inimesest ja ühiskondlikest muutustest tavainimeste pilgu läbi.

2006. aastal ilmus Andres Ehini tõlkes «Tšernobõli palve: tuleviku kroonika» («Чернобыльская молитва», 1997). 2016. aastal vahendas Toomas Kall eesti keelde Aleksijevitši esimese raamatu «Sõda ei ole naise nägu» («У войны не женское лицо», 1985). Kui «Tšenobõli palve» dokumenteerib tuumakatastroofi vahetu toimumise ajal antud tunnistusi, siis «Sõda ei ole naise nägu» portreteerib 17- ja 18-aastaste noortena vabatahtlikult Teise maailmasõtta läinud naiste lugusid. Andres Ehin on «Tšernobõli palvet» iseloomustades kirjutanud: «Aleksijevitši raamat pole ainuüksi katastroofi raamat. See on ka raamat idakristlike ja idaslaavi rahvaste omapärast, selle omapära avaldumisest ekstreemses olukorras. See on teose üks vaieldamatutest väärtustest.»

Ka teised Aleksijevitši raamatud on pühendatud üksikinimeste lugude dokumenteerimisele ja nende mõistmisele. 1985. aastal ilmunud «Viimased tunnistajad. Sada ebalapselikku unelaulu» («Последние свидетели: сто недетских колыбельных») jutustab Teise maailmasõja kogemustest lapse pilgu läbi. 1991. aastal avaldatud «Tsinkpoisid» («Цинковые мальчики») näitab Afganistani sõja halastamatust ja sotsialismiidee lõplikku purunemist. «Surma kütkes» («Зачарованные смертью», 1993) uurib enesetappude põhjusi.

Aleksijevitš on öelnud, et teda on alati huvitanud väike inimene, see, kelle muudavad suureks tema kannatused. Tema raamatud on uurimused, mis püüavad mõista nõukogude ajal elanud inimesi ja nende elu, teisisõnu seda, kuidas inimesed olid harjunud elama ideede nimel ja valmis end nende nimel ohverdama. Nõukogude elu on teinud kannatustest punase inimese suurima varanduse, on Aleksijevitš öelnud.

Viivi Luik on kirjutanud: «Svetlana Aleksijevitš näitab inimest, üksikinimestest koosnevat rahvahulka, kes on üheaegselt kurjategija ja ohver, kuriteo all kannataja ja kuriteo kaasosaline.»

2015. aastal pälvis Svetlana Aleksijevitš oma mitmehäälse loomingu eest Nobeli preemia. Tema loomingut tunnustati selle eest, et see on mälestusmärk nii meie aja kannatustele kui ka julgusele.

Oma Nobeli preemia kõne lõpetas Aleksijevitš tõdemusega, et talle on olulised kõik tema kolm kodu: nii oma isamaa Valgevene, kus ta on üles kasvanud, ema kodumaa Ukraina, kus ta on sündinud, kui ka vene kirjakultuur, milles tunneb end kodus. «Nad kõik on mulle kallid. Kuid meie ajal on raske rääkida armastusest.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles