Linnateater mälestab Leida Rammot

Leida Foto: SCANPIX

Tallinna Linnateater mälestab lahkunud Leida Rammot kui pühendunud toetajat ja nende huvide eest seisjat. 

«Tallinna Linnateater on kurvastusega kaotanud oma väga hea sõbra – täna lahkus meie seast igaveseks näitlejanna ja kultuuriedendaja Leida Rammo. Armastus teatri vastu tegi Leida Rammost Tallinna Linnateatri pühendunud toetaja ja huvide eest seisja, kes oli aastaid eestkõnelejaks Linnateatri suure saali ehituse nimel,» seisab teates. 

«2015. aastal loodi tema algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Leida Rammo Linnateatri Fond eesmärgiga tunnustada teatri loomingulist kollektiivi. Fondi väljaantavast iga-aastasest näitlejapreemiast on saanud Linnateatri jaoks oluline ja ilus traditsioon,» meenutavad nad.

Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924 Tallinnas ja lõpetas 1942. aastal Tallinna 4. tütarlastegümnaasiumi humanitaarharu. Aastatel 1944–1945 elas Rammo Tšehhoslovakkias, Austrias ja Belgias. Oma näitlejaõpinguid alustas ta Viini teatrikoolis, kus õppis kuni kooli sulgemiseni sõja tõttu. 1950. aastal lõpetas Rammo Eesti Riikliku Teatriinstituudi.  

Rammo töötas aastatel 1946–47 Noorsooteatris näitlejana, oli 1947–48 Estonias näitejuht-assistent, 1950–51 Endlas ja 1951–53 Rakvere Teatris näitleja, hiljem vabakutseline näitleja. Samuti juhatas ta elu jooksul erinevaid näiteringe ning tegutses lavastaja, näitejuhi, näitleja ja õppestuudio juhendajana harrastusteatrites (1958–63 ja 1972–84 Anton Hansen Tammsaare nimelises Rahvateatris, 1963–65 Paul Pinna nimelises Rahvateatris, 1966–68 rahvateatris Noorus). 1968–77 töötas ta Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Elanikkonna Teenindamise Valitsuses insenerina, vaneminsenerina ja teeninduse organiseerimise osakonna juhatajana.

Leida Rammo mängis mitmetes Eesti Televisiooni telelavastustes (H. Rammo «Püha paberi tuli», 1974; A. H. Tammsaare ja Gunnar Kilgase «Rudolf ja Irma», 1985 jne), arvukates filmides («Põrgupõhja uus Vanapagan», 1964; «Viini postmark», 1967; «Hullumeelsus», 1968; «Varastatud kohtumine», 1988, kõik Tallinnfilm; «Noor pensionär», 1972, Eesti Telefilm; «Kirjad idast», 1995, Lantem East; «Kallis härra Q», 1998, Rao Heidmetsa filmistuudio; «Elavad pildid», 2013, Exitfilm; «Vehkleja», 2015, Allfilm jne) ja telesarjades. Ta on kirjutanud näidendeid («Villu», 1965; «Kulisside taga», 1967; «Ülalpeetav», 1977), kuuldemänge («Hortensiaga igav ei hakka», 1979 Eesti Raadios) ja lühiproosat, teinud kaastööd ajakirjandusele.

2013. aastal valmis Leida Rammost dokumentaalfilm «August välja!» (režissöör Peter Murdmaa), mis kajastab tema võitlust Linnateatri uue maja eest. Teatriteadlane Eike Värk on kirjutanud Rammost elulooraamatu «Leida Rammo värvilised maailmad» (Tallinn, 2014). Leida Rammo ise on koondanud oma teatrimõtted raamatusse «Salapärane näitekunst» (Tallinn, 2018).

2015. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Leida Rammole Valgetähe V klassi teenetemärgi.