Juurikas. Ma viskan su ära

Mart Juur
Copy
Raske kotiga kaugele ei kõnni.
Raske kotiga kaugele ei kõnni. Foto: Sille Annuk

Jutt muutus jamaks, nagu sellisel kellaajal tavaliselt juhtub. Ma ütlesin:

«Tore oli jälle kokku saada ja kõiki näha. Hakkan nüüd minema.»

Kus sa lähed, ära veel mine, ei lähe sa kuskile, istu veel natuke, öeldi mulle. Aga mina jäin endale kindlaks:

«Pole parata, hommikul vaja vara tõusta.»

«Kuidas sa lähed? Sul raske kott ju,» küsis Sämm.

«Mis sellest? Kutsun takso.»

«Kas taksod siia tulla saavad üldse? Igal pool märgid ees.»

«Pole probleemi, tulevad lillepoe ette.»

«Mis sa ikka taksost tellid. Takso maksab raha. Ma olen autoga. Ma viskan su ära.»

«Ah, ära hakka endale tüli tegema.»

«Ei-ei. Pole probleemi. Meil oligi plaanis sättima hakata. Kus kandis sa elad?»

«Siinsamas lähedal Kuke tänavas.»

«Kohe hakkame minema.»

Kohe me muidugi minema ei hakanud. Sämmil oli vaja üks lugu lõpuni rääkida ja siis veel üks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles