Arvustus ⟩ Von Krahl lennutab luulelohet

Markus Truup, Mari Abel, Rasmus Kaljujärv ja Jörgen Liik. Foto: Karlo Seppmann

Lauri Lagle lavastuses «Sa oled täna ilusam kui homme» otsitakse vastust küsimusele «kuidas tõusta argisest kõrgemale, aga nii, et argine kaugele ei jääks?». Tegemist on luuleõhtuga, mis etenduse edenedes on üha vähem rahul oma luuleõhtu-staatusega, otsib võimalusi määratlusest pääsemiseks.

Mõnele võib žanriline rahutus mõjuda ebakindlusena. Mõni teine aga võtab kinni harvanähtavalt selgest ülesandepüstitusest ja jälgib, mil moel see lahendatakse.

Etenduse esimeses pooles otsitakse vastuseid rohkem rühmatöös, üritatakse hoida katkematut-sundimatut vestlusevoogu, põimida võimalikult sujuvalt poeesiat ja loba, lubamata vestlusevool kordagi katkeda. Luuletused vahelduvad argiheietustega.

Rasmus Kaljujärv loeb Andres Ehini «Hanenäolist maailma» ja Katariina Tamm jutustab kohe otsa loo sellest, kuidas ta Tallinna Kaubamajas käis ja müüjalt sõidelda sai, nagu me kõik vahel saanud oleme.

Mitut sorti isiklikkus

Laval võib näha mitut sorti isiklikkust: kohati näeme näitlejaid igasuguse tegelasfiltrita lugusid vestmas, siis aga taotletakse poodiumile tõstetud isiklikkust, mida luule ettelugejalt ootame. Siin õnnestus vast kõige huvitavamalt Marika Vaarik Artur Alliksaare päevakajalisi luuleridu sisendusjõuliselt pomisedes: «Kõrkus on inetuim nõrkus. / Põlvitadagi on parem kui põlastada. / Just sallivus / ja mõista-tahtmine on see, mis annab vabadusele / väärtuse, sisu ja mõtte. / Võib-olla taasvõlume elavaks meeleolu, milles / teineteise avastasime.»

Ma ei tea, kas tekst on valitud juhatuseks neile, kes sallivust ükskõiksuseks nimetanud (Viivi Luigega tehtud hiljutine intervjuu Postimehes tuli meelde). Konkreetne stseen mõjub ühiselulise osutusena, aga justkui väga vihjeliselt. Õrnu, ühiselulisi osutusi on lavastuses veel.