PÖFF ⟩ Luksus otsida kodukioskist trükisooja ajalehte

Ühe Pariisi leheputka šikk püsiklient. Foto: Filmikaader

Lehe tootmisega on seotud omamoodi universum: toimetajad, küljendajad, kujundajad, keeletoimetajad-korrektorid. Inimesed, kes saabuvad toimetusse õhtuhämaruses, et leht hommikul lettidele maanduks. Tormakas maailmas, kus paberlehest on saanud kitsa ringi luksus ja huvi, vilksab asjasse pühendatute peast tõenäoliselt vahel ikka läbi, miks või kellele seda kõike teha.

Pole ju saladus, et paberlehed tõmbavad vöid koomale ja isegi suured meediamajad kolivad virtuaalruumi.

Kes on need, kes veel regulaarselt ajalehti ostavad? Unistajad? Teatrikriitikud? Pensionärid? Just neid, paberlehe andunud jüngreid, telefoni ja peakaameraga üles võetud «Kiosk» uudistabki.

Hääbuv traditsioon

Pariisi Victor Hugo väljak on ajalehekioskile soodne asukoht. Traditsioonide järgi on siin äri edasi antud põlvest põlve. Filmi autori, kunstniku ja režissööri Alexandra Pianelli perekond on tuiksoonel lehti müünud juba neli põlvkonda. Pariisi kultuursest vaimust hoolimata lähevad müügiarvud aga sealgi allamäge. Juhuslikke ostjaid on vähe, püsikliente veel napimalt.

19. sajandil linnapilti ilmunud kiosquier on Pariisi sümbolina samaväärne punase telefoniputkaga Londonis. Elu romantilise sümboli köögipoolel pole aga alati idülliline. Miinimumpalk ja pikad paaril ruutmeetril veedetud tööpäevad nõuavad entusiasti pühendumust. Rääkimata tuhandetest ajalehtedest-ajakirjadest, mille vahel tuleb kiirelt orienteeruda. Eesti ajalehekioskite traditsioonist on praeguseks alles vaid anonüümsed plastputkad. Pariisis püsivad ajaloolised kioskid raskuste kiuste, olles pärand ja vastutus. Kioskikassat on klõbistanud nii filmi autori ema kui ka vanaisa. Seal käib koos kogukond.