Lahkunud on disainer Ene Ammer

Ene Ammer Foto: Eesti Kunstnike Liit

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Kujunduskunstnike Ühenduse ja Eesti Sisearhitektide Liidu kauaaegne liige disainer Ene Ammer (29. V 1937–25. XI 2020).

Ene Ammer sündis Tallinnas, Hiiumaalt Käina vallast pärit ema ja Tartu Maarja kiriku organistist isa lapsena. Elati Tudulinnas, Tartus. Koolitee algas Külitses, Tartumaal ning jätkus Tartu II Keskkoolis, õpetajateks mitmed hinnatud eestiaegsed haritlased. Keskkooli ajal tekkis Ene Ammeris elav huvi Kunstimuuseumis toimuvate loengute vastu, külastati Tartu nimekate kunstnike ateljeesid ning musikaalsus, teatri- ja kirjandushuvi oli Ammerile omane lapseeast alates.

Peale keskkooli lõpetamist 1957. aastal pakuti Ene Ammerile tööd Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi kunstnik-dekoraatorina, tööd jätkus kümneks aastaks, mille kõrvalt juba 1958. aastast ka Tartu Kunstikooli õpilasena. Dekoraatoritöö ja õpingute kõrvalt oli võimalus sukelduda Tartu elavasse vaimsusesse ja kunstiellu, keskpunktiks Tartu Kunstimaja ja kuulsad Tartu kohvikud, kus vanem vaimueliit meelsasti noortele väärt elutarkust jagas. Ene Ammer lõpetas Tartu Kunstikooli skrafiitoga söökla Tempo seinal.

Aastal 1967 lahkus Ene Ammer Tartu NJKst Tallinnasse ERKI ettevalmistuskursustele, selge huviga äsjaavatud tööstuskunsti eriala vastu. Aastad 1967–1972 möödusid õppurina ERKI tööstuskunsti kateedris, töötades samaaegselt Tallinna Leivakaubastu kunstnikuna ning suvel kunstnikuna Eesti Etnograafiamuuseumi ekspeditsioonidel Muhus ja Vepsas.

Kunstifondi Tallinna Kunstitoodete Kombinaat vajas tellimusmahtude kasvades lisaks sisearhitektidele ka mitmekülgsete oskustega disainereid ning Ene Ammer sai üheks esimeseks kunstnik-disaineriks kujundustööde ateljees. Järgnes pikk loovtöö kuni Kunstitoodete Kombinaat ARS likvideerimiseni. Kohe alguses tuli tegeleda huvitavate ja mahukate projektidega, millest esimeseks oli 1973. aastal Tallinna Masinaehitustehase muuseumi kujundamine. Ene Ammer alustas hinnatud tarbekunsti näituste kujundajana – arvukad autorinäituste kujundused Tallinna Kunstihoones ja Tallinna Kunstihoone galeriis ning muuseumides.

Omaette nõudlikeks projektideks kujunesid mahukad rahvamajandusnäituste kujundused Eesti Näituste messikeskusele: Plovdivi Messi ENSV osakonna kujundus koos Arno Mägeriga 1975. aastal; Poznani messi Eesti osakonna kujundus koos Marju Liigandiga; 1977. aasta Eesti Näituste Sinise Paviljoni kujundus koos Eha Reiteliga ja 1980. aasta näituse «ENSV 40» kujundus koos arhitekt Jaan Ollikuga; Balti Liiduvabariikide näituse „Ehitus ja Arhitektuur” kujundus Eesti Näituste paviljonides, lisaks eelnimetatud näituste graafiline kujundus. Ene Ammeri näitusekeskkonna käsitlus tõi värskeid tuuli ja atraktiivseid kujundusvõtteid senisesse esitluskultuuri – hea koostöö erinevate skulptorite ja arhitektidega võimaldas näituste eelarvest mitmete suurejooneliste tellimuste teostamist.

1979. aastal võeti Ene Ammer vastu Eesti Kunstnike Liitu. Näitusekujundusi jätkus tihedas taktis 1980. aastate lõpuni. Aastad 1988–1990 möödusid Ene Ammeril üldlaulupeo kujundamise tähe all, vabadust ja vaimustust täis aeg, mis kujunes projekteerijale ja teostajatele muutunud majanduslikes tingimustes tõeliseks katsumuseks. Peale 1990. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu loomist, liitus loomeliiduga ka Ene Ammer. Lisaks erinevatele kujundustöödele 1990. aastatel oli Ene Ammer kunstiõpetajaks Kopli Kunstikeskkoolis ja Kevade tänava Laste Kunstikoolis. Jäänud aktiivsest tööelust puhkusele, tegeles ta mitmeid aastaid meeleolukate miniatuuride maalimisega.

Sõnakas, särav ja rõõmsameelne, professionaalsuses järeleandmatu – need omadused võimaldasid Ene Ammeril ajastule omases keskkonnas edukalt teostada oma ideid ja teha tulemuslikku loometööd – selliselt jääme meenutama head kolleegi ja kaasteelist õpingute ajast.