Kuidas Peep Puks õppefilmist kunstišedöövri tegi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Võitluskaaslased: Peeter Tooming (vasakul) ja Peep Puks filmivad «Koduküla». Aasta on 1969 ja teemaks Eesti külaelu.

FOTO: Enn Säde

Peep Puks (71) on üks neist kaheksast eesti dokumentaalfilmi klassikust, kelle autoriseanss jõuab täna Tallinnas algaval rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil Docpoint vaataja ette. «Kadunud lindid» kõlab selle ulatusliku koondprogrammi pealkiri ja eksib see, kes arvab, et see suusoojaks on pandud.


Peep, te olete üks neist vanema põlve dokumentalistidest, kelle filmid, mida on ühtekokku ligemale 60, lebavad siiani riiulitel – küll mitte selle sõna endisaegses tähenduses. Kui televisioon neist mõnda juhuslikult ei näita – õnneks vahel näitab, aitäh ETV 2-le! – või harvade retrospektiivide otsa ei satu, pole huvilistel erilist võimalust neid kätte saada, kui end just spetsiaalselt filmiarhiivi poole ei asutata.

See on valus, väga valus probleem.

Tegelikult on teiega isegi hästi, sest «Kuuvikerkaart» saab igal ajal vaadata ETV digitaalsest arhiivist. «Juhan Liivi lugu» ja «Koduküla» on aga digitaalselt laenutatavad Elionist. Muide, «Koduküla» laenutati 2010. aastal – seal on üks selline sari nagu «Eesti dokumentalistika kuld» –, kui seda sai erandkorras teha veel täiesti tasuta, koguni tuhatkond korda, mis oli viies tulemus, kohe Sulev Keeduse «In Paradisumi» ja Andres Söödi tuntud klassikute järel.   

Oo. Aitäh, et ütlesite, ma ei teadnud seda. Tõesti.

See «Eesti dokumentalistika kuld» on iseenesest igati tänuväärne, kuid hõlmab siiski vaid murdosa sellest nn kullast. Puuduvad näiteks Ülo Tambek...

Vabandust, et ma vahele segan. Inimene, kes Tambekit ja Tambeki filme ei tea, ei tea ka eesti dokumentalistikat, julgen ma väita. Tambek oli alustala, meie põlvkonna vaimne juht. Tambekil on kindlasti mõju ka Andresele (Andres Sööt – toim), Peetrile (Peeter Tooming – toim), ka kõigile teistele. Teda peab teadma.

Mida siis teha?

Sellest on nii palju räägitud, juba aastakümneid, aga minu meelest võiks meil olla ka üks päris dokumentaalfilmide kino. Jah, ma tean, et see kõik maksab ja on väga keeruline, aga siiski.

Kunagi oli Tallinna südalinnas väike kino Pioneer, mis dokumentaalfilme näitas. Ja seal käidi ka. Kes käis niisama soojas, pilet ju midagi erilist ei maksnud, aga paratamatult nähti natuke ka filmi...

Miks ei võikski Tallinnfilm tegeleda sellega, et teha oma pärand kas või internetis kättesaadavaks? Igal juhul parem, kui oodata igavesti seda kino, mis pidevalt vanu eesti filme näitaks, ajaks seni asja ära...

Ärge ütelge, et ajab asja ära. Kui ma mõtlen, et praegu võib filmi vaadata ka telefonis, siis see...

... ajab karva turri?

Ma ei suuda sellest lihtsalt aru saada. Ma kujutan ette, et selline vaataja lihtsalt ei tea, mida ta kaotab. Muidugi saab ta sündmuste käigu kätte, aga mitte mingil juhul filmi ennast. Filmi vaadatakse ikka suurelt ekraanilt.

Vabandust, nüüd ma lobisen veidi, aga meie ajal käis 12 inimest Kuul. Kui paljud inimesed vaatavad praegu sedasama Kuud ja mõtlevad sellele, et ohhoo, koguni 12 meest on seal käinud. Meie mõtlesime. Tore aeg oli. Aga see näitab ka, kuidas kõik on muutunud, ja paratamatult.

Selles mõttes on väga hea, et need nüüd suurele ekraanile jõuavad, küll ühekordselt – ja vist isegi vanadel 35-millimeetristel lintidel.   

Igal juhul. Iseasi, mis kvaliteedis. Mul on väga hea meel, et ETV restaureeris ära «Juhan Liivi loo» – nad tegid seda küll ainult ketta peale, mitte lindile, aga see on nüüd ikka nii, nagu Peeter (Peeter Tooming oli filmi operaator – toim) seda filmis, muidu oli pilt absoluutselt kriime täis. Kurb vaadata.

Huvitav on see, et too «Juhan Liivi lugu», mis on üks teie paremaid filme või nagu Eesti entsüklopeedia otse ütleb, tähtteos, on ju tegelikult õppefilm.

Jah, seda küll.

Selle erandlikkust näitab kas või see, kui vaadata, millised õppefilmid valmisid selsamal 1975. aastal. «Korvpallikohtuniku metoodika», «Laevade dokkimine», «Uut tikkude tootmisel» või «Teile, mootorratturid» näiteks.

(Naerab.) Ma ei ole seda nii vaadanud. Huvitav igatahes. Aga ma pean kohe ütlema, et enne Juhan Liivi lugu tegime me veel Tammsaare-filmi, ka see oli õppefilm. Saime sellega ühtlasi ülihea kooli. Hakkasime peale 20-minutilisest ja tegime koguni kolm osa, nii et kokku sai täispikk film. Juba see oli suurepärane võimalus muuta arusaamist õppefilmist. Muidugi, praegu vaatad ja teeks kõik teistmoodi. Olgu, mitte kõik.

Asi oli väga lihtne – haridusministeerium võimaldas tol ajal ka selliseid asju teha, mis kõlab praegu uskumatult. Samas kui kinokomitee esimees (Feliks Liivik – toim) tuli, vaatas ja ütles, et inimesed ei saa sellest aru, ja oligi Liivi-filmi saatus otsustatud. Kinoekraanidele, kuhu me tahtsime seda saada, see igatahes ei jõudnud. Jäigi õppefilmiks, mida ainult koolides näidata.

Kinoekraanide all mõtlete te kinolevi – et neid näidataks avalikel seanssidel mängufilmide ees, nagu see siis kombeks oli?

Jah. Kuna ringvaated olid 10 minutit, dokumentaalfilmid aga 10 või 20 minutit pikad, siis nad mahtusid kenasti seansi sisse. Praegu poleks see võimalik – nüüd vändatakse ju põhiliselt pooletunniseid või ligemale tunniseid lugusid. Ja paljud alustavad kohe neist viimastest, kui meil oli unistus elus üksainus selline teha. Aga see selleks.

Tegelikult on kahju, et selliseid seansse ei ole enam. Siis mõteldi veel sellele, et inimesed tehtavat ka näeksid. Praegu on kahjuks teleekraan peamiseks väljundiks, kuigi mitte alati.  

Ja kes see enam 10- või 20-minutilist filmi teeks?

Manfred (Manfred Vainokivi – toim) teeb. Erik Norkroos tegi äsja koguni 7-minutilise («Sünnipäev» – toim).

Nõus, Vainokivi väidab ka, et suurest osast praegustest tunnistest tuleks vähemalt pool maha võtta, et need on liiga pikad.

Peeter (Peeter Tooming – toim) ütles nii, et ta saab 10 minutiga ära öelda kõik, mis ta tahab. Ja kui ta tahab öelda natuke rohkem, siis võtab ta selleks 20 minutit. Aga mitte üle selle. Minu meelest sellest piisas, ta saigi sellega kõik ära öelda.

Tuleks korraks veel tagasi Juhan Liivi juurde. Te ise tegite seda nagu õppefilmi või lihtsalt nagu filmi?

Tegime filmi, mis räägiks Juhan Liivi ja tema luule tähendusest. Liivil oli tähendus omas ajas, Liiv sai tähenduse meie ajas ja ma julgen ütelda, et Liivil on tähendus ka praeguses ajas, võib-olla ka selle filmi kaudu. Kui palju meil siis Eestis selle ajaga muutunud on, ma mõtlen eetikas.

Ja kui palju me selle filmiga avastasime. Kuidas kasutada käsikirju ja fotosid. Kuidas loodust, selle detaile. Peeter oskas seda võrratult. Näiteks on meil seal üks kaader, mis algab üksikust puust Peipsi rannal ja lõpeb ühel kõrrel.

Pildiesteetikale pandi siis üldse väga suurt rõhku, mustvalge filmi võimalustega mängiti lõputult. Ma arvan, et Peeter ei võtnud ühtegi kaadrit üles nii, et lihtsalt läks ja filmis. Kõik oli enne hoolikalt paika pandud.

See kõrge pildikultuur paistab välja juba «Kodukülast», mis valmis 1969. aastal ja oli teie debüütfilm, ühtlasi esimene koostöö Peeter Toomingaga. «Koduküla» temaatikat jätkate te hiljem «Kuuvikerkaares», siis juba värvilisena, maaelu olete käsitlenud mõnes teiseski filmis.

Maainimestes oli siis veel midagi väga eestilikku, mis linnas oli juba kadumas. Ehedus. Jõud. Lugupidamine maa vastu... Kõlab võib-olla õõnsalt, aga tegelikult on see väga õige asi. Just seda püüdsime me neis ka edasi anda.

Mis «Koduküla» puudutab, siis sellele tegi ju Peetri isa Osvald Tooming stsenaariumi ja seda paari lauset, mis ta autoritekstiks kirjutas... Kas te teate seda lugu?

Mitte väga täpselt.

See on nüüd jälle ühe vanakese heietamine, aga Tambek tegi «Talupojad» 1968. aastal (film pandi liiga suure tõetruuduse pärast riiulile – toim), meie «Koduküla» 1969. aastal, ja ka meil oli see pilt üpris nukker, kuigi me püüdsime talgutega näidata, et maal on see jõud, need väärtused tegelikult alles, ainult et seda tahetakse välja suretada.

Esimese teksti luges sisse Valdeko Ratassepp.... Ta luges tohutult hästi. Sügava, traagilise häälega. Siis selgus, et liiga traagilisega, tonaalsus ei sobinud, rõhutas liiga palju pildis nähtavat, ja see oli ju niigi mustvalge – ikkagi hääbuv küla. Pidime minema kompromissile ja diktori välja vahetama. Nii tuli filmi Aarne Üksküla, kes luges ka väga hästi, aga natuke neutraalsemalt.

Võib ju ütelda, et esimene film ja tegite kohe kompromissi, aga ma arvan, et me selle küla ikkagi päästsime, põhisõnum jäi ju alles.

«Kuuvikerkaares» on tallel ühed väga valusad kaadrid – juhtus nii, et inimene, keda te filmisite, suri kolm päeva hiljem.

Seal on üks vana tisler, filmisime, kuidas ta tegi koos abikaasaga õuntest veini, ja kui kolm päeva hiljem tagasi läksime, oli ta surnud. Siin ma pean tunnistama, et... Nimelt soovis meister, et ta pandaks pärast surma korraks treipingile, kus ta on eluaeg tööd teinud, ja muusika asemel lülitataks sisse selle undamine. Minule mõjus see nii, et ma ei suutnud sellele võttele, matusele minna. Harri (Harri Rehe – toim) läks ja tegi selle ära. See oli valus, võib-olla kõige valusam hetk kogu minu karjääri jooksul. Nii see on...

Ise te filme enam ei tee, erinevalt kas või põlvkonnakaaslasest Andres Söödist. Miks?  

Tõesti ei tee. Pole enam seda õiget jaksu. Kuigi teemasid, millest filmi teha, oleks piisavalt. Just selliseid, mis puudutavad sotsiaalseid protsesse. Seda, mis ümberringi toimub. Ütleksin isegi nii, et teemad mitte ei vedele maas, vaid karjuvad tegija järele. Miks ei tehta, seda ma ei tea.

Ootan pikisilmi, millal ilmub välja mõni noor Andres Maimik ja põrutab. Nii et laastud lendaksid.
Võtame või riigikogu – ainuüksi sellesse saali minek peaks ju olema püha samm, aga kui kuuled järjest, mis toimub, et on neid, kes on üliinimesed – vabandust, see pole õige sõna –, ütleme siis nii, et on neid, kellel on erakordne vastutus rahva ees, aga neid ei huvita tegelikult ei riik ega rahvas. See on uskumatu, ei teagi, millist sõna kasutada. Vaat seda tuleks filmida!

Või... Kunagi tegime Toomas Kirdelahega filmi «Kolm talve», mis rääkis külakoolist: seitse õpilast, üks õpetaja ja üks koolitädi. Sellega olid suured pahandused. Peeter (Peeter Tooming – toim) tegi filmi «Kassilaane», selles oli samasugune kool, aga kolme õpilasega. Jälle suur pahandus.    

Mõlemad juhul üteldi, te nutate tagasi Eesti aega. See Eesti aeg on nüüd jälle käes, aga kinni ei panda mitte ainult neid kolme või seitsme õpilasega koole, vaid terveid gümnaasiume – see on ju filmi teema? See ei ole ju asjade loomulik käik, ega?

Filmifestival

•    Docpoint on rahvusvaheline filmifestival, mis toimub paralleelselt Tallinnas ja Helsingis ning toob siinse vaataja ette valiku möödunud aasta maailma dokumentaal­filmide paremikust

•    Kokku on programmis üle 70 filmi, mis linastuvad 26.-29. jaanuarini Kumu auditooriumis ja kinodes Sõprus, Solaris ning Artis

•    Kavas on Eesti dokumentalistikaklassika eriprogramm, mis kannab pealkirja «Kadunud lindid». Autoriseanssidega on esindatud Andres Sööt, Ülo Tambek, Peep Puks, Valeria Anderson, Peeter Tooming, Vladimir Karasjov, Mark Soosaar ja Sulev Keedus. Eraldi seanss on pühendatud Nõukogude propagandafilmidele

•    Piletihind kolm eurot

•    Täpsemalt vaata http://tallinn.­docpoint.info/

Tagasi üles