Lavastus räägib meie erilistest igapäevastest unistustest

Hanna Marrandi
, TÜ teatriteaduse üliõpilane
Copy
Reimo Sagori «Ulmlejad». Laval on Veiko Porkanen, Jaanus ­Tepomees, Reimo Sagor ja Jaanus Nuutre. 
Reimo Sagori «Ulmlejad». Laval on Veiko Porkanen, Jaanus ­Tepomees, Reimo Sagor ja Jaanus Nuutre. Foto: Gabriela Urm

Unistamist on keeruline defineerida, see algab ja lõppeb sageli märkamatult, ei ole piiritletud tegevus. «Ulmlejad» püüavad Sadamateatri laval unistamist siiski teatripiiridesse mahutada – ning tulemus on kutsuv ja kodune.

Lavastuse sõnaline osa on kindlasti tugevam kui teatraalne. Nimelt on etendajad laval iseendana ja käituvad publikuga kui sõpradega, juhatades nad õigele kohale istuma, kaasates vestlusse või jagades komplimente.

Selline rollidest loobumise tehnika on Tartu kontekstis tuttavaks saanud pigem Tartu Uues Teatris kui Vanemuises. Samas ei mõju katsed ajutist kogukonda luua forsseeritult, sest on näha, et etendajate püüdlikkus on siiras. See on kahtlemata harjumatu, kuid unistamine ongi isiklik teema ning kui seda lavakeeles lahkama hakatakse, on enne etenduse algust usaldusliku õhkkonna loomine oluline.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles