Eestis on teatrikriitika kriis, leiab teatrisõber Mari Amos, ja see on paljuski ka Eesti teatrietenduste ebakvaliteetsuse põhjuseks.
Mari Amos: keiser ON alasti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulueelses Sirbis ilmus Meelis Oidsalu pihtimus «Kohatu visiit», kus autor kirjeldas oma teatriga seotud üleelamisi: tema jaoks on etenduste külastamisest saanud sundmõte, mistõttu kogu vaimustus ja lõbu on kadunud. Jah, ka mina olen teatrisõltlane.
Umbes korra nädalas külastan igaks juhuks piletiportaale ja enne, kui jõuan endale aru anda, on printerist väljunud järjekordsed piletid Rakvere teatri külalisetendusele. Minu abikaasa soovitab mul ammu pöörduda professionaalse abi saamiseks võõrutusasutusse.
Tulenevalt eeltoodust on ka minu jaoks teatriskäimine juba rutiin, mitte suursündmus. Esmaspäev on Tallinnas külalisetenduste päev. Sageli valdab mind esmaspäeva õhtul kell viis depressioon, kuna kardan umbes 19.30 tekkivat painajalikku mõtet «MIKS ma siin olen?».
Ja tõesti – see mõte tuleb piinava pohmellina liigagi tihti ja kaugeltki mitte ainult esmaspäevaste etenduste käigus. Olemata küll teatrikriitik, valdavad mind siiski samasugused emotsioonid kui Meelist – ka mina olen kibestunud ja kurnatud kogu sellest kultuuritulvast, mida etendusasutused mulle paar korda nädalas pakuvad.
Samas olen juba pikemat aega mõelnud, et mis on jätkuva ebakvaliteetsuse põhjuseks. Ja minu hinnangul on üheks oluliseks teguriks meie nõrk teatrikriitika. Minu abikaasa kindla veendumuse tõttu, et eesti kultuuri tuleb muu hulgas toetada ka ajalehe Sirp tellimise (ja mitte ilmtingimata järgneva lugemise) kaudu, tutvun korrapäraselt avaldatud teatrikriitikaga.
Vaatan läbi ka muudes allikates ilmunud arvustused. Jättes kõrvale teatava avaldamiskohast sõltuva spetsiifika, on teatriarvustustel siiski äratuntavalt kolm liiki: kirjeldav, ilutsev ja sisuline. Kirjeldav arvustus, mida võib kohata tüütavalt palju, jutustab kenasti ümber kõik laval toimunu, lisades lõppu, et oli kena õhtu. Milline peaks olema sellise arvustuse kasutegur?
Kui ma olen etendust näinud, siis ma tean juba lugu. Kui mitte, siis millist kasu võib mulle anda ümberjutustus? Ainus mulje, mille selline jutuke loob, on see, et etenduse puhul oli esindatud vaid vorm (sõnad, näitlejad, dekoratsioonid jne), aga mitte sisu. Puudub absoluutselt võimalus dialoogi tekkimiseks kriitiku ja etendust näinud isiku vahel.
Teatris ei peaks käima ju vaid sooja toa ja dekoratsioonide pärast. Kirjeldava arvustuse puhul on arusaadav, et just need tegurid ongi olnud põhitähtsad. Ilutsev arvustus on asi iseeneses – punnis metafooridest ja jutumärkidest. Kriitiku lipukirjaks on ilmselgelt «Teater kui ambivalentne märk».
Sellise stiili hea esindaja on näiteks sellessamas jõulueelses Sirbis ilmunud Madis Kolgi arvustus draamateatri lavastusest «Kuni inglid sekkuvad».«Kontseptuaalselt on kõnekas, et inglitega klaveril kooskõla otsiv meedium on omaenda reaalse eksistentsiga lavalist fiktsiooni väisav noor pianist Jaan Kapp.»
Siiralt – kas mõni lugeja suudab mõistliku aja jooksul aru saada, mida kõrgelt hinnatud kriitik tegelikult öelda tahab? Juristina tean väga hästi, et hämades ja bluffides on kerge teeselda teadmisi ja üleolekut. Aga kahjuks puudub mis tahes valdkonnas bluffijate sõnavõttudes edasiviiv jõud.
Selgelt tekib hoopis tunne, et teatrikülastaja ei ole etenduse mõttest tegelikult aru saanud. Aga töö tahab tegemist ja leheruum täitmist. Sisuline arvustus on kahetsusväärselt harvaesinev liik.
Kus ei heietata kogu faabulat ette ega kasutata järjepidevalt tsitaate võõrsõnade leksikonist. Ometi on ainult sisulisest, kaalutletud ja ausast arvustusest kasu vaatajatele, tegijatele ja rahastajatele.
Mulle tundub, et lugupeetud kriitikud ja arvustajad ei taju hästi oma vastutust Eesti teatrimaastiku kujundamisel. Keskmine inimene, kes käib paar korda aastas teatris, kujundab oma arvamuse eesti teatrikunstist vaid nende mõne etenduse põhjal. Ja ausalt – šanss, et piletid saavad ostetud tõesti kvaliteetsele etendusele, on väike.
Tihti lähtub harv teatrikülastaja arvamusest, et mida suurem teater, seda kvaliteetsem produktsioon. Absoluutselt mitte! Draamateater ja Vanemuine on keskmiselt tasemelt kindlasti nõrgemad kui näiteks VAT Teater. Aga ikkagi käiakse rohkem suurtes – nemad saavad ka riigilt rohkem raha. Ja tegelikult ilma mõistliku põhjenduseta.
Üldise kvaliteedi tõstmise eesmärgil peavadki just kriitikud olema need, kes ausalt ütlevad, et jah, keiser ON tõesti alasti. Etendusasutuste sisemine kriitikameel (eneseauditeerimine, kui soovite) ei ole tõsiseltvõetav. Mäletan uudist aastast 2010, kui Vanemuise loomenõukogu otsustas võtta mängukavast maha komöödia «Külaline» (Postimees 22.04.2010).
Kahetsesin kibedalt, et seda etendust ei näinud. Kui halb see siis ometigi oli? Kas tõesti veel hullem kui Rakvere teatri «12 tooli», Endla «Külmale maale», Ugala «Vanamehed seitsmendalt» jne jne? Mul on seda väga raske uskuda. Enesetsensuuri luud peaks pühkima oluliselt tihemini.
Ja kui see ei tööta, siis peab adekvaatne ja konstruktiivne kriitikameel tulema väljastpoolt. Meie uus radikaalne kultuuriminister on võtnud plaaniks rahva kultuuritaset tõsta, varustades raamatukogusid senisest enam väärtkirjandusega. Muid teoseid võivad raamatukogud osta edaspidi muude allikate poolt rahastatuna. Ma ootaks, et sama lähenemine jõuaks järgnevalt ka teatritesse.
Toetust peaks saama need, kes tegelevad kultuuri, mitte sotsiaalprojektidega näitlejate ja lavastajate töötuse ärahoidmiseks. Olgu kui suur ja traditsioonidega etendusasutus tahes, kui ikka vaataja tunneb saalis piinlikkust laval toimuva ja piina raisatud aja pärast, siis võib sellist tegevust harrastada asutuse omavahenditest, mitte maksumaksja raha eest.
Kokkuvõtlikult: teatritegijate ja -külastajate kvaliteedi tõstmiseks tuleks loobuda huntidega kaasa ulgumast ja rääkida asjadest nii, nagu nad on. Nii võidaks kahtlemata eesti kultuur kõige laiemas mõttes. Ja kitsamalt loodan ka mina pääseda esmaspäeval pool kaheksa saabuvast masendushoost.
Mari Amos on endine õiguskantsleri nõunik.