Arvustus ⟩ Kuu on traditsiooniliselt juust

Valner Valme
, Edasi kultuuritoimetaja
Copy
Hetk Peeter Jalaka lavastusest «Aed». Fotol Mari Abel, Marika Vaarik ja Rasmus Kaljujärv.
Hetk Peeter Jalaka lavastusest «Aed». Fotol Mari Abel, Marika Vaarik ja Rasmus Kaljujärv. Foto: Sigismund Von Krahl

Ega Krahli näitlejatel ole kerge. Nendelt oodatakse alati miskit üllatust. Enamasti istub seal selline publik, kes teab kõike. Ja just neid peab üllatama, mitte sellist… ütleme, inimest, kes käib harvem teatris ja suvalisi tükke vahtimas.

Ja siis on see nüanss, et kõike on ju juba tehtud, eriti Krahlis. Mida veel? Noh, lihtne, tuleb keerata kõigele vint peale, teha midagi enneolematult puhast ja kirgastunut. Balansiks nats kupleed ja üle võlli huumorit. Nagu see toimib Juhan Ulfsaki «Pigem ei’s».

Või siis tuleb minna asjade algusse, võtta sealt välja olemise kvintessents ja lennata sellega kosmosesse. Nagu Krahl tegi aastate eest näiteks «Gilgamešiga» (lavastaja Peeter Jalakas).

Peenike võti on pihus

Seekord siis taas eepiliseks mindud ja laval «Aed», aluseks hinduistlik pühakiri «Bhagavadgītā» (sanskriti keeles «isanda laul»), mille 18 peatükist on sädet saanud lavastaja Peeter Jalaka ja Taavi Eelmaa kirjutatud lavatekst. Om’ist on saanud Omniva «nutumüür», kust tegelased saavad võtmeesemeid, näiteks Jörgen Liigi kehastatud aiapäkapikk, kes laulab naljaka kõrge ninahäälega «Toksida ei tohi, lalla-lal-lallaa!». Tegelased peavad otsima vastuseid metafüüsilistele küsimustele, nagu kas kass on vedel või millena me näime; saades aru (mitte teada), et me ei pea andma hinnanguid, sest oleme erinevad, aga ometi on me kõigi käes nähtamatu aia olematu võti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles