Tellijale
AK ⟩ Margaret Meadi vastikud ja vallatud paapuad (3)
/nginx/o/2021/02/26/13652281t1h3396.jpg)
26. veebruar 2021, 23:00
USA kultuuriantropoloog Margaret Mead (1901–1978) on üks julgete naiste ajastu ikoonidest. Feministliku kultuuriantropoloogia kompromissitu pildile toojana andis ta Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel lootust paljudele lääne traditsioonilisest mehe-naise vahekorrast tüdinutele ning põhjustas meelehärmi neile, kes ei soovinud turvaliseks kinnistunud sugude-teema põhitõdesid kahtluse alla seada. Ühiskondade enesedünaamikaga võitlemine on aga lootusetu püüd.
«Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas» (1935) on antropoloogia tähtteos, mille teemad on ka praegu ikka veel aktuaalsed. On vaja ära kinnitada, et keerulisena näiv pealkiri on vaid akadeemiline kattevari hästi loetavale teadusjutustusele ekspeditsioonist Uus-Guineas. Sõnast primitiivne ei ole vaja lasta end häirida, sõna tähendus oli kunagi hoopis teine – algeline, uurijate ühiskondadele omase tehnilise kõrgarengu puudumise mõttes. Praegu selline arusaam õnneks enam ei kehti. Et teose peategelasteks on paapuad, meie planeedi ikka veel ühed viimased «tsiviliseerimise» eest pääsenud inimesed, siis peaksid silma teritama ka näiteks Mikluhho-Maklai ja Sabine Kuegleri kirjatööde austajad.
Iialgi ei saa lõppeda antropoloogide vaidlused inimeste ja ühiskondade üle, mille päriselu osalised uurijad ise ei ole. Ei piisa isegi paari aasta veetmisest kusagil hõimus, oma inimeseks saadakse alles kolmandas põlvkonnas, ning umbes samal ajal saabub inimesele ka omatunnetuse taga peituvate tegelikkuste olemuslik tähendus. Antropoloogidel muidugi kolme põlvkonda ühekaupa kusagilt võtta ei ole, ja nii vaieldaksegi omavahel olukorras, kus otsitavat väärtust, mille najal tõestada mingisugust endale sobilikku teooriat, tunnetavad tegelikult vaid uuritavad ise.