R, 9.12.2022

Kui kõhedalt oleme üksteisega seotud

Kärt Kelder
, vabakutseline ajakirjanik
Kui kõhedalt oleme üksteisega seotud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«dis/placed» (Rourou Ye, Avan Omer ja Mary Notari) ladus üksteise peale kehade pilte. 
«dis/placed» (Rourou Ye, Avan Omer ja Mary Notari) ladus üksteise peale kehade pilte. Foto: Kuvatõmmis
  • Valgusaastate kaugusel olevad objektid mõjutavad teineteist
  • Koos artistidega sai laua all redutatud, teed tehtud, voodil pikutatud
  • Võõras keeles kõnelevad lapsed proovisid poolsurnut tuvi elustada teda riietades
  • Etendused internetis on tunduvalt hapramas seisus kui otse laval näidatavad

Kõheda nimega festival sirutas vaimusõrmed läbi külma ekraaniklaasi, et kombata elusat inimest.

Kunst on tihtilugu suuteline vahendama sõnumit paremini kui reaalne elu, näitas Kõheda Vastasmõju festival (KVF), mis pakkus nii visuaalset naudingut kui lohutust füüsilise läheduse defitsiidi ajal. Oleme inimestena rohkem ühenduses, kui seda tegelikult hoomame.

KVF toimus teist korda ning jätkas sellega eelmisel aastal alustatud otsinguid transdistsiplinaarse etenduskunsti radadel. Nimi tuleneb Albert Einsteini loodud mõistest, mis kirjeldab nähtust, kus valgusaastate kaugusel olevad objektid mõjutavad teineteist vaatamata sellele, kas nad üksteise olemasolust üldse teadlikud on.

Poe laua alla!

Ühendada võivad universaalsed mured ja rõõmud, mis seovad kokku eri kultuuriruumides ning kontingentidel paiknevaid inimesi. Seejuures ei määra lähedust distants teineteisest, vaid vaimne seotus. Nii näiteks ei tekita soojust naaber teisel pool seina, vaid pigem etendaja ekraani vahendusel, kes kõneleb sinu keelt.

Paljud artistid käsitlesid festivalil koroonaajastust tingitud teemasid, nagu üksi olemine, võõrastatus, kuid samas intiimsus, lähedus ja ühtsus. Seetõttu tundusid performance’id puudutavat ka olukorras, kus puudus ühene lava ja parter, olid vaid ekraan, võõrad ruumid ning vastukaaluks oma kodu tuttavad nurgad. Hirm, et ekraan mõjub kui jäiselt eraldav klaas, oli seejuures asjatu. Rolli mängisid siin lisaks etendajate valitud teemadele ka selle läbiviimise viisid.

Hea näide on Rimini Protokolli «Call Cutta at Home», kus kaks esinejat käsitlesid ülemaailmsest pandeemiast tingitud eraldatust, kuid samas proovisid Zoomi kõne kaudu kaasata vaatajaid oma eludesse. Koos artistidega sai laua all redutatud, teed tehtud, voodil pikutatud ning võõra inimesega mõned minutid ekraanist ekraani räägitud. Lihtne, kuid samas pingeid leevendav etteaste, mis tuletas meelde, et ei olda täielikult üksi isegi kui kultuuriruumid on erinevad.

Liis Vares ja +aave+ (Taavet Jansen) tegid performance’i «Kõik loeb / The reeder».
Liis Vares ja +aave+ (Taavet Jansen) tegid performance’i «Kõik loeb / The reeder». Foto: Kuvatõmmis

Kui palju maailmu eksisteerib tegelikult väljaspool meie omi, seda rõhutasid artistid Liis Vares ja +aave+ (Taavet Jansen) performance’is «Kõik loeb / The reeder». Online-teose eesmärk oli luua ülekanne kolme erineva tunnetusliku ruumi vahel: mõttelise, virtuaalse ja füüsilise. Etenduse alguses laius vaataja ees tühi dokument, millele tekkisid järjest sõnad, ning nendest omakorda laused. Tekstid peegeldasid soovi kontakti järele, kuid õhkasid ka vajadust näida reserveeritud ja asjalik.

Varese tekstiline võrdlus külaelu ning paneelmajade anonüümsete koridoridega ja visuaalne näide korteriakna kumast pimeduses tõi meelde endagi lapsepõlve, kus sai 1990ndate lõpus Soome väikelinnast Õismäe korrusmajade rägastikku kolitud. Metsas jooksmise asemel vaatasin imestunult, kuidas võõras keeles kõnelevad lapsed proovisid poolsurnud tuvi elustada, teda riietades ja toites. Ja need öised paneelmajade aknad, mis sütitasid tuhandeid küsimusi aktiveerides lõpmatu kujutlusahela. Mida need inimesed poest ostavad? Kas neil on loomad? Miks on neil jõulukaunistused ka suvel akna peal? Kuidas naabreid tundsin vähem kui inimesi kilomeetrite kauguselt. Kui palju tegelikult eksisteeris ja eksisteerib maailmu, millest meil pole aimugi! Teadlik teadmatus ning küsimus, kui palju on tegelikult tervislik teada ja tunda.

Liis Varese ja +aave+ (Taavet Jansen) performance «Kõik loeb/The reeder». Kõheda Vastasmõju festival. 
Liis Varese ja +aave+ (Taavet Jansen) performance «Kõik loeb/The reeder». Kõheda Vastasmõju festival. Foto: Kuvatõmmis

Lisaks sisulisele nauditavusele leidus KVFil visuaalset eripära. Siinkohal teeksin kummarduse «dis/placed» tegijatele (Rourou Ye, Avan Omer ja Mary Notari), kes suutsid ühendada omavahel ruumid ja meeleolu, viibides erinevates riikides ja ajavööndites – Amsterdamis ja Los Angeleses. Kahte paralleelselt liikuvat ja kattuvat pilti vaadates kerkis silme ette omamoodi hingesuguluse temaatika – etendajate kehad ja näoilmed teineteise peal, füüsiliselt justkui üksteise jaoks kohal, kuid siiski eraldi. «dis/placed» demonstreeris tehnoloogia võimekust hägustada geograafilised piirid, alles jääb vaid kultuuride erinevus. Kui kaotada piir ka seal, mõistame teise inimese olevat lähemal, kui esialgu tundus. See sobib festivali motoga, et kehad on teineteisega kontaktis seda otseselt hoomamata.

«dis/placed» (Rourou Ye, Avan Omer ja Mary Notari), Kõheda Vastasmõju festival. 
«dis/placed» (Rourou Ye, Avan Omer ja Mary Notari), Kõheda Vastasmõju festival. Foto: Kuvatõmmis

Üksildusest või koroonast puudutatud teemade kõrval oli lava ka abstraktsema meelelahutuse jaoks, seda eelkõige muusikaliste etteastete valguses. Igatepidi vau-efekti tekitas jaapanlase Hiroaki Umeda «Intensional Particle», mis tõestas tehnoloogiliste vahendite kasutamise võimsust. Midagi, mida tahaks rohkem voogedastatavas etenduskunstis näha.

Inimkeha kui instrument

Umeda kontrollis heli ja valgustust oma liigutustega ning sulatas niiviisi performance’i erinevad elemendid kokku. Tekkinud sümbioos oli samal ajal süstematiseeritud, aga ka täis üllatuslikke momente. Ekraanil oli näha anonüümset inimfiguuri väänlemas eksperimentaalsemate rütmide lummuses, ümbritsetud liigutustele reageerivatest helijoontest ning sellest moodustuvast rägastikust. Igas liigutuses vallandumas energialaine. Kui peatus keha, neutraliseerus taust. Nähtu oli kui peegeldus igatsusest, inimkehade ühendatusest, energiast ning selle tühjaks voolamisest teiste sütitavate molekulide puudumise tõttu.

Hiroaki Umeda «Intensional Particle», Kõheda Vastasmõju festival 
Hiroaki Umeda «Intensional Particle», Kõheda Vastasmõju festival Foto: Kuvatõmmis

Muusikalistest etteastetest jäi silma 5HORSES ning pani mõtlema, kuidas eneseväljendamise esteetika on nooremate etenduskunstnike püünele tulles toonud kaasa flirtimise vastandustega. Jaan Mannima ja Elina Masingu muusikalises performance’is leidus nii androgüünsust kui hüperfeminiinsuse kasutust, aseksusaalsus sulas kokku hüperseksuaalsusega ning seda kõike võluvuse ja groteski piirimail. Osati meenus Kanuti Gildi SAALis nähtud «Eden detail», mis kombineeris omavahel veel postinterneti visuaalsuse viidetega postsovetile. Kokkuvõtlikult midagi, mille tabamiseks on palju ette kantud, kuid vähe vihjeid antud. Midagi, millega peab veel harjuma, kuid mille päralt tundub olevat osa etenduskunsti tulevikku ning korralik kogus äratust.

Festivali lõpus oli aeg peegeldada nähtut vestlusringiga «Where­ Have All The Magic Gone», kus tulid jutuks voogedastuse võlud, aga ka valud. Pole kahtlustki, et etendused internetis on tunduvalt hapramas seisus kui otse laval näidatavad. Kui ühendus on kesine, läheb kindlasti kaduma olulisi sõnu, kui ühendus täielikult katkeb, peab esineja emotsionaalsust taas üles ehitama. Ja see pole lihtne, kui vastas on n-ö must sein.

Hiroaki Umeda «Intensional Particle» kasutas keha instrumendina.
Hiroaki Umeda «Intensional Particle» kasutas keha instrumendina. Foto: Kuvatõmmis

Etenduste ajal paluti seetõttu vaatajatel tihti video sisse lülitada. Koduse kultuuritarbimise miinus on aga esineja ning teiste vaatajate lubamine oma privaatsfääri. Teatrisse minek on ju teadlikult avalikkuse ette astumine, mis tähendab mõne jaoks sättimist ning koduse mina maha uhtumist. Teatrisaalidesse ei võeta tegemata voodit või pesemata nõusid. Näidakse veatu või veatum kui üldiselt.

Voogedastatud etendused andsid mõista, kui mugav on professionaalselt loodud kultuuri tarbida. Samas pani mõtlema, kas publikuna võiksime olla rohkem valmis institutsionaliseerima akti. Sättida end etenduseks valmis nii füüsiliselt kui vaimselt. Äkki see tekitaks pidulikuma tunde. Virtuaalsel teel ruumide ühildamine ja kunsti näitamine on kindlasti väärt kategooria omaette.

ARVUSTUS

Kõheda Vastasmõju festival

Korraldaja eˉlektron

Hiroaki Umeda, Rourou Ye, Inga ­Salurand, Liis Vares, Avan Omer, Hendrik Kaljujärv, Mary Notari, 5 Horses, Artjom Astrov, +aave+, ­Samuli Tanner, Asuna, Rimini ­Protokoll, Ringhold, Bohdana ­Korohod, Maria ­Paiste jt

1.–4. aprillini

Märksõnad
Tagasi üles