AK ⟩ Kuidas põhitöö kõrvalt teatrit teha?

Rait Avestik, «Teatriarmastajad. Teatriarmastamisest Eestis». Foto: Raamat

Hiljuti ilmunud raamat «Teatriarmastajad. Teatriharrastamisest Eestis» on iga harrastusnäitleja, lavastaja ja teatrihuvilise jaoks lausa suursündmus. Arvatavasti oli üks ajend selle raamatu sünniks Eesti Harrastusteatrite Liidu (edaspidi EHL) 30. sünnipäev 2019. aastal. Aeg teha vahepeatus ja kokkuvõtteid, ja kes seda peakski tegema kui mitte Rait Avestik, pikaaegne teatriarmastajate sõber.

Raamatus on üksteise vahele pikitud erinevaid teemasid: harrastusteatrite ajalugu, intervjuud tänaste harrastusnäitlejatega, päevakajalised kriitikute artiklid läbi aastate, uuringud ja lõppsõnana dialoog kahe teatriuurijaga. Paeluv on harrastusteatri ajaloo kronoloogiline liikumine 14. sajandist tänapäeva, koos paljude fotodega. Tundub, et tead nagu Eesti kultuuriloost kõike, aga ikka tuleb veel ette halle alasid, nagu näiteks, et harrastusteatrite algusajaks võib lugeda juba 1364. aastat, kui Tallinna raekojas miskid «veiderdajad» esinesid. Kultuuriajaloo eksamiküsimusena tuleks panna kindlasti lauale ka harrastusteatrite ajaloo tundmine ja õpikuna võiks kasutada sedasama kogumikku.

Võib küsida: miks see oluline on? Ikka on ju oluline professionaalse teatri kõrval ka harrastajate tegemistega kursis olemine. Läbi ajaloo on nad olnud kas vähem või rohkem teineteisega seotud. Mõtlemapanevad on erinevad arvud, näiteks aastatel 1975–1976 andsid rahvateatrid aastas 24 uut lavastust ja 602 etendust 150 000 külastajale. Seda juba praeguses ajas järele ei tee.