Andmeid selle kohta, kus meie filmid väljaspool kodumaad linastunud või teleekraanile pääsenud, pole Eesti Filmi Sihtasutusel ega ka mittetulundusühingul Eesti Filmi Andmebaas.

Viimasest teatab Reet Sokmann, et neil jagub seesugust infot vaid osaliselt ning seegi saab – aga ainult osaliselt – kättesaadavaks alles detsembris. Tallinnfilmist lubatakse «vanadest kaustadest» leviandmed üle vaadata, kuid leidmata need jäävadki.

«Bardakk,» kostab seepeale Tallinnfilmi kauaaegne filmidirektor Veronika Bobossova, kelle käe all valmis stuudio suurimaid müügihitte «Hukkunud Alpinisti hotell».
Üllatusena pole ka paljudel «uuema aja» tootjatel oma filmide levigeograafiast tervik-ülevaadet.

Tsentraliseeritud filmilevi
Nii tuleb esmalt toetuda varem ajakirjanduses ilmunule. Nõukogude Eesti müüduimaks ja vaadatuimaks filmiks on nähtavasti «Viimne reliikvia», mida müüdi enam kui 80 välisriiki ja mida ainuüksi esimesel linastusaastal jälgis 44,9 miljonit silmapaari.

Tallinnfilmi filmidest on läinud hästi ka «Hukkunud Alpinisti hotellil» – aastaks 1980 oli seda näinud 17,5 miljonit inimest Nõukogude Liidus ning teos osteti 28 välisriiki, teiste seas Indiasse, Kongosse, Ugandasse jpt eksootilistesse maadesse. Hästi läks ka «Navigaator Pirxil», mis võib uhkeldada 20 riigi kinoleviga.

Tallinnfilmist kinnitatakse, et SRÜ riikides ja Kanada eestlaste seas on vanadel filmidel DVDdele pressituna endiselt «mingil määral» turgu – ihaldusväärseimad neist on jätkuvalt «Viimne reliikvia» ja «Alpinist», kuid ka «Briljandid proletariaadi diktatuurile», «Navigaator Pirx», «Metsluiged» ja «Arabella, mereröövli tütar».

Viimase lavastajale Peeter Simmile teeb see muidugi rõõmu. Hästi läks filmil juba valmimise järel – Jaanus Nõgisto sai muusika kirjutamise ja Simm ise lavastamise eest topelttasu. «Mäletan, et käisime restoranis Du Nord naistega valgete inimeste moodi söömas,» meenutab režissöör.

Simmi sõnul nägi eesti filmide leviskeem toona välja nii: meil tehti film valmis, edasi tegeles sellega Sovexportfilm, kus linateos varustati ka ostjariigi keeles subtiitritega. Sovexportfilmil olid esindused kogu maailmas, ent organisatsiooni toime ja mõju polnud Ameerika filmilevisüsteemiga võrreldav.

Ometi juhtunud nii, et üks Simmi tuttav müüs Malaisias komandeeringus olles valuuta teenimiseks, nagu nõukogude inimene ikka, maha pudeli viina ja käekella, ning ostis kinopileti – et läheb mõnd head filmi vaatama. Ja oh seda pettumust, kui ekraanile ilmus... prantsuse keelde dubleeritud «Viimne reliikvia»!

Simm usub, et siin-seal «suhtuti eesti filmi kui vene kinosse, mis võis meile kasukski tulla», sest 50ndate lõpul ja 60ndatel tõi Nõukogude Liidu filmikunst A-klassi festivalidelt pidevalt esikohti. «Läksime selle kiiluvees.

Kolmes Balti riigis loodust oli festivalidel kahtlemata edukaim Vytautas Žalakevičiuse «Keegi ei tahtnud surra», kus mängis Bruno Oja. Samas müüdi «Viimset reliikviat» rohkem – Žalakevičiuse filmis oli aga rohkem kunstilist pretensiooni.»

Sovexportfilmi Soome osakonnas töötanud Viktor Školnikovi sõnul ei jõudnudki kõik eesti filmid üleliidulisele ekraanile, nendest aga, mis sinna jõudsid, tehti ekspordivalik. «Kõige rohkem võttis filme televisioon, eriti MTV 3,» märgib Školnikov.

Esmalt anti film tutvumiseks VHS-kassettidel, ja kui leping sõlmitud, edastati koopia. Televisioon varustas ise filmid subtiitritega, ja nagu mäletab Školnikov, maksti ühekordse näitamise eest 200 marka minut.

Kinos näitamise eest kukkus tootjale aga teatud protsent piletihinnast. «Kui perestroika algas, osteti Soome levisse pea kõik eesti filmid, aga ikka telesse. Filmi müügist sai stuudio endale 60–70 protsenti.»

Edu pant — hea müügiagent
Eesti taasiseseisvumise järel meie filmid enam endisaegsel tasemel maailma ei jõudnud. Nii näiteks linastus Hannes ja Renita Lintropi «Ma olen väsinud vihkamast» vaid Soome, Marko Raadi «Lumekuninganna» Šveitsi televisioonis, Valentin Kuigi «Lurjus» Läti, Leedu ja Austraalia kanalitel. Sulev Keeduse «Somnambuuli» sai kaeda Beneluxi maade kinodes ning Soome televisioonis.

Keeduse «Georgical» läks paremini – see linastus nii Beneluxi kui Prantsusmaa kinodes ning jõudis ka Soome, Rootsi ja Prantsusmaa televaatajateni. Üsna hästi läks Peeter Urbla «Stiilipeol», mis jõudis 12 maa teleekraanile ning mida sai vaadata Rumeenia kinodes. Häbenemiseks pole põhjust ka René Vilbre filmil «Mina olin siin», mis jõudis 18 riiki.

Nüüdisajal käib asi nii: kui produtsent filmi valmis saab – vahel ka juba varem –, hakkab ta otsima müügiagenti, kes asub filminäitamise õigusi levitajatele edasi müüma. «On oluline mitte sattuda «tiksuma» pikka nimekirja, vaid et müügiagent filmiga ka tegeleks,» rõhutab produtsent Artur Talvik.

Oluline on osaleda tähtsamatel filmifestivalidel. «Olime filmiga «Head käed» Berliini festivalil, kus sai auhinna, pärast käis film enam kui 40 festivalil, kohe kleepis end külge müügiagent ja film levis päris hästi.»

Televisioonis näitamise õiguse eest makstakse väga erinevalt, siin on nüansse palju. «Üldjuhul aga maksab avalik-õiguslik telejaam filmi näitamise eest 6000 eurot või midagi sinnakanti,» avaldab Talvik.

«Nimed marmortahvlil» produtseerinud Kristian Taska lisab, et esimese aastaga müüdi selle filmiga VHS-kassette ja DVDsid poole miljoni Eesti krooni väärtuses.

Artur Talviku produtseeritud «Detsembrikuumus» jõudis DVD-le Tšehhis ja Slovakkias, oli teleekraanil Rootsis, Austraalias, Türgis, Kanadas, Portugalis, Brasiilias, Mosambiigis ja Angolas, kuid suur oli Talviku üllatus, kui tuttavad tõid talle Hiinast filmi kaks erinevat piraat-DVDd.
«Lõbus tunne oli, ehkki ka «Head käed» jõudis VHS-kassetil kategoorias «märul» lätlaste piraatturule,» naerab Talvik.

Mängufilmidest on ülihästi läinud Ilmar Raagi lavastatud «Klassil» –  seda on näidatud tervelt 92 maal. «See on riigiti erinev, tihti on müüdud kõik õigused, ja filmid on levinud kinos, teles, DVD-l jne,» täpsustab Leana Jalukse Amrion Productionsist.

ETVs toodetustki, nagu teavitab kanali meediasuhete juht Anneli Tõevere-Kaur, on «Klass: elu pärast» seni olnud välismaal edukaim – see on müüdud kolmeaastase näitamisõigusega Eurochannelile, kes võib sarja näidata Bulgaarias, Kanadas, Saksamaal, Koreas, Ladina-Ameerikas, Portugalis, Slovakkias, Šveitsis, USAs ja Aafrika riikides.

Suurepärased levitulemused on ka «Igavese armastuse sõdalasel» ja filmil «Tallinn pimeduses», teatab Filmtoweri produtsent Margus Õunapuu. Viimase kohta on Fortissimo-
nimeline levitaja väitnud, et see sai müüdud 54 maale, ent täpsed andmed – kuhu – puuduvad. «Sõdalane» on lisaks arvukatele televisioonijaamadele jõudnud Soome, Hiina, Venemaa, Indoneesia, Brasiilia, endise Jugoslaavia, Kreeka ja Jaapani kinodesse ning DVD on välja antud kümnes välisriigis.

Erakordselt hästi on kaubaks läinud Eesti Joonisfilmis valminud täispikk «Leiutajateküla Lotte», mida on müüdud 55 riiki ja mis linastub veebruaris isegi USAs. Produtsent Kalev Tamm rõhutab sedagi, et veebruaris seisab Berliini filmifestivalil ees «Lotte ja kuukivi saladuse» maailmaesilinastus ja selle ingliskeelne versioon osaleb Berliini filmiturul, millest saab aktiivse maailmamüügi algus.

«Väga tähtis on levi eelarve. Võid teha ükskõik kui hea filmi, aga kui keegi selle olemasolust ei tea, ei taipa seda keegi ka vaatama minna,» rõhutab Tamm. Ta ootab «Lotte»-filmi järjele veel suuremat edu, sest lugu on klassikalisem ning need, kes eelmisele filmile etteostu tegid, on ka järjest huvitatud.

Nukufilmgi ei taha joonisfilmist maha jääda – aasta lõpuks valmib täispikk 3D-nukufilm «Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu», millele loodetakse edu ka väljaspool Eestit.

Vajame häid eesti varjundiga lugusid
Taska Filmi juht Kristian Taska ja tema kaastootja Markus Selin soomlaste Solar Filmsist tõdevad, et maailmas domineerib kolm filmiturgu – European Film Market Berliinis, Cannes’i filmifestival ja American Film Market Los Angeleses –, kus tehakse 80 protsenti kõigist müügitehingutest.

Väiksemad, nagu Sundance, Toronto, Rooma jt, küll kosuvad, kuid on ikkagi marginaalsed. «Festivalid on alati head kohad, kus filme näidata, aga peaaegu kõik neist on nn art-filmide päralt,» nendivad Taska ja Selin.

Sama meelt on Peeter Simm: «Vastandumine festivali- ja publikumenu nautivate filmide vahel on tekkinud viimasel 20 aastal – festivalikino, mida kiidetakse ja mida kellelegi vaja ei ole, on totaalselt eraldunud filmidest, mida sõimatakse ja vaatamas käiakse.»

«Millal sa nägid viimati itaalia filmi?» esitab Simm retoorilise küsimuse,  andes mõista, et ka ega ka suurte Euroopa riikide linateosed kodumandri publikuni jõua. «Nukker värk! Tegu on ju riigiga, kus filmitööstus ja rahvaarv meist mitu korda suurem. Aga katsu sa isegi sihukestega konkureerida!»
Artur Talviku meelest teeks eesti filmi maailmas nähtavaks see, kui jutustada oma lugusid hästi.

«Maailm ei taha filme, millest keegi aru ei saa, tahetakse omanäolist, huvitavat ja heal käsitöölisel tasemel tehtud linateoseid,» ütleb ta. «Tuleb tajuda oma identiteeti, tunda selle üle uhkust ja jutustada lugusid, mis võivad muu maailma lugudega sarnaneda, aga millel on omapärane eesti varjund. Nii nagu on rootsi varjund «Lohetätoveeringuga tüdrukul».»

Lõpetuseks põrutab Simm: «Ütle, mis vahe on Hollywoodi ja Eesti filmimehe vahel? Hollywoodi filmimehele on filmi netti ülespanek kriminaalkuritegu, aga kui Eesti filmimehel keegi filmi pihta paneb, on tal ülihea meel. Et keegi selle vastu üldse huvi tunneb!»