Lahkunud on kunstiteadlane Vilma Reinholm

Vilma Reinholm Foto: Eesti Kunstnike Liit

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, kunstiteadlane Vilma Reinholm (27. II 1929–15. VII 2021). Tema ärasaatmine toimub laupäeval, 24. juulil kell 13.30 Pärnamäe krematooriumi suures kabelis.

Vilma Reinholm, abiellumiseni 1953. aastal Roost, sündis 1929. aastal Tallinnas ja lõpetas 1948. aastal Tallinna 3. Keskkooli. Samal aastal asus ta õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda kunstiajalugu, kus tudeerimine jäi katki tollaste valusate haridusreformide tõttu. Sestap töötaski ta hoopis 1950–1953 spordiühingus Kalev. Õpinguid sai Vilma Reinholm jätkata taasavatud kunstiajaloo erialal 1953. aastast, mille lõpetas 1957. aastal ajaloolase-kunstiteadlasena, uurides diplomitöös portreekunsti.

Vilma Reinholm töötas aastatel 1957–1992 Eesti NSV Kunstnike Liidus, olles üks selle alustalasid: 1962. aastani asjadevalitseja, siis loomingulise sektsiooni juhataja ning alates 1991. aastast referent. See tähendab, et just Vilma Reinholm oli kaua aega üks Eesti Kunstnike Liidu tegevuse korraldajaid. Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Vilma Reinholm 1964. aastal ning nimetati auliikmeks 2003. aastal.

Vilma Reinholmi hinnati hea organisaatori ja suhtlejana, kes panustas iga-aastaste kunstinädalate korraldamisesse, lisaks kuulus ta mitmetesse kohalikesse ning üleliidustesse valdkonda suunavatesse organisatsioonidesse. Vilma Reinholmi oluliseks panuseks oli loomeliidu arhiivi loomine, pakkudes hinnalist teavet kunstnike elukäigu kohta. Teda iseloomustas süvitsi minek, väga täpse ning üksikasjaliku teabe armastus – terav silm ning suurepärane meelespidamine saatsid teda kõrge eani. «Vilma oli läbi aastakümnete kunstnike liidu mälu,» tähendab kolleeg Jüri Hain. Vilma Reinholm on pälvinud 1987. aastal «Eesti NSV teeneline kunstitegelane» tiitli.

Vilma Reinholm spetsialiseerus uuema tarbekunsti uurimisele ning pikaaegne muuseumidirektor Merike Alber rõhutab, et «Vilma juhtis kunstnike liidus sisuliselt kogu tarbekunsti elu ning panustas tugevalt ka tarbekunstimuuseumi tegemisse». Vilma Reinholmil olid äärmiselt põhjalikud teadmised tarbekunsti osas ning erinevalt paljudest uurijatest oli ta valmis ka unikaalset infot lahkelt teistega jagama ning «ta teadis kõikidest tarbekunsti aladest kõige rohkem – keegi ei suutnud temaga võistelda,» meenutab Jüri Hain.

Vilma Reinholm kureeris mitmeid näitusi, pani kokku ülevaateid, katalooge, avas tarbekunstnike tegemisi. Tema kirjutatu seas on näiteks «Ellinor Piipuu» (1974), «Eino Mäelt» (1980), «Anu Raud» (2013), õpilastele suunatud teos eesti kunstist «Эстонское изобразительное искусство» (Moskva, 1964). Kunstiteadlasena oskas ta kirjutistes tundlikult valgustada eriilmeliste valdkondade, nagu keraamika, tekstiil, klaas, autorite loome omapärasid, lisaks tegi ta kaastööd tuntud ajakirjale Isskustvo, kohalikule almanahhile Kunst ning mitmetele teatmeteostele.

Sõbrad ning kolleegid jäävad Vilma Reinholmi mäletama kui avatud inimest ning meie tarbekunsti elavat varamut.