Rahuaeg ilma rahuaja ilmeta
6. august 2021, 23:00
/nginx/o/2021/08/06/13973713t1hc977.jpg)
Päevikud on väga tänuväärsed ajastudokumendid. Võrreldes mälestustega on nende tõeväärtus tunduvalt suurem. Kahtlemata on ka päevik olemuslikult subjektiivne. Ent päeviku puhul jäävad ära paljud pikemaajalise mäletamise eripäradest johtuvad moonutused. Suuresti ka need, mis on põhjustatud eri isikute mäletamisvõime iseärasustest. Isegi siis, kui kirjutaja on võtnud eesmärgiks olla kõigiti objektiivne, on mäluvead ja tagantjärele tarkus aastaid hiljem tehtavates meenutustes paratamatud. Selsamal või lähipäevadel kirjapandud päevikusissekandeid kimbutavad mainitud nähtused märgatavalt vähem.
Vahel öeldakse, et kõik päevikupidajad näevad oma ülestähendustel võimalikku lugejat. On siiski ka niisuguseid päevikuid, mis on kirja pandud puhtalt n-ö teraapilistel põhjustel, vajadusest kirjutamise abil enesesse kogunenut maandada. Tõsi, sääraseid pihipäevikuid säilib eriti vähe, sest kui probleem on lahenenud või elu muul moel edasi läinud, tundub olemasolev tekst kirjutajale piinlik või isegi kompromiteeriv ja ta ei soovi seda alles hoida.
Teataval määral võib ju ka Ado Köögardali publitseerimiseks valitud päevikutes tunda teraapilisi motiive, kuivõrd need kajastavad pöördelisi ja kirjutajale raskeid aastaid. Tegelikult, nagu saatesõna mainib, on ta päevikut pidanud peaaegu kogu täiskasvanuelu, 1920ndatest aastatest alates, ning varem olid olud teised ja küllap ka sissekannete toon. Küll on aga Köögardal alati kirjutatud lootusega, et tema märkmetel võiks kunagi olla lugeja: näiteks keegi pärijatest, kellele asi huvi pakub.
Keilas aastatel 1921–1957 kirikuõpetajaametit pidanud Ado Köögardali (1891–1957) päevikuköited aastatest 1944 ja 1945 on välja andnud Harjumaa Muuseum ning senistele on loota ka lisa. Niiskuse käes kannatanud ja tükati raskesti loetava käsikirjateksti on arvutisse kirjutanud ja vajadusel põgusalt kommenteerinud pastori tütretütar Anu Saluäär-Kall. Kirjaviisi on muudetud minimaalselt, küll aga tuleb siin-seal ette kantsulgudesse pandud märkusi: kiri loetamatu, vms.
Oodatavate lugejate kõrval on õpetajahärral tulnud paraku arvestada ka võimalike soovimatute lugejatega. Sel põhjusel on 1944. aasta köide fragmentaarne. Autentset päevikust on säilinud ajavahemik 8. märtsist 15. maini ja edasi 9. oktoobrist kuni 1944. aasta lõpuni. Ülejäänud sissekanded on asjaosaline ise ühel kahtlustehetkel hävitanud, kuid asendanud kokkuvõtvate lühiülevaadetega puuduvast perioodist. Väärib tähelepanu, et originaalsissekanded, mis kajastavad Tallinna pommitamise aega ning sellest Keilasse jõudnud järelkaja, on alles jäetud. Siin on olnud pastori missioonitunne hirmust tugevam.
Ent lugedes pärast enesetsensuuriakti kirja pandut, tuleb autori jätkuva otsekohese ja julguse üle imestada ning ühtlasi kahelda, kas tookord kõrvaldatud leheküljed saidki hilisemate ülestähendustega võrreldes nõnda kardetavad olla, kui asjaosaline neile kätt külge pannes ehk oletas. Lugematud näited nõukogude sõjaväelaste «mehetegudest» ja muust, mis uue okupatsiooniga kaasa tuli ja mis kõik talletatud on, võinuks ka siis valedesse kätesse sattununa anda alust süüdistusteks nõukogudevastasuses ning muudes tolleaegsetes surmapattudes.
Selgelt tajutavat kidakeelsust võib näha ainult seal, kus päevikupidaja teeb juttu oma pojast, kes oli soomepoiss, tuli Eestisse tagasi ja taandus koos sakslastega. Tema saatus on teadmata ja isa mõistetavalt väga mures. Kuid poisi nime nimetab ta vaid vahel harva; paaril korral varjab ta poega eufemistliku väljendi taha: ««Rahula kirikla» autori poeg» (1944, lk 100 jm) – Köögardal oli 1938. aastal avaldanud sellenimelise omaeluloolise romaani.
Ilmunud päevikutes on tohutult palju olmelisi üksikdetaile: mida ja kui palju toidukaartide eest kuus sai, palju maksis ja mida küsiti samade kaupade eest turul või kommertspoes; samuti seda, et ikka ja jälle anti lihakupongi eest silku ja suhkrukupongi eest kompvekke. Ka muud rahaasjad on kohati väga täpsed. Huvitav on viide, et sõjaeelsete hindadega võrdlemisel olid lihtinimesed võtnud kasutusele tunnetuslikul teel saadud kursi 1 rubla = 1 Eesti sent (1945, lk 96 jm).
Olulisem kõigest muust on aga ajastu õhkkonna edastamine. Põhiline osa päevikutest kajastab aega, kui Nõukogude väed olid Eesti uuesti hõivanud ja rinne eemaldus järjest kaugemale. Vahepeal saabub ka teade sõja lõpust. Kuid tavainimese jaoks ei muuda nimetatud daatum mitte midagi. 26. septembri 1945 sissekanne algab: «On rahuaeg, kuid rahuaja ilmet ei ole» (1945, lk 213).
Ümbritsevatest oludest tingituna on kirjutaja meeleolu nullilähedane ning see jääb kehtima seniavaldatu lõpuni. Mis olnud, on jäädavalt kadunud, tulevikult ei paista mitte midagi head. «Võib olla, et siis alles põrgu tulebki maa pääle, kui rahu tehakse…» (1944, lk 82), oletab pastor Saksa vägede jätkuvate lüüasaamiste taustal. Ja edaspidi: «Ma tunnen enese väga õnnetu olevat. Kõrvalvaataja ei leia selleks kindlasti mitte põhjust, sest mu seisukord näib mitmeti parem olevat kui mõnelgi teisel inimesel» (1944, lk 140); «Ma olen mures, et mu halval meeleolul ei tule enam lõppu: ma ei näe enam ühtki eesmärki ega ühtki rõõmu ja rahuldust enese ees» (1944, lk 145).
Tõsi, kirikhärraga ei juhtu mitte midagi halba. Kuid lähedal ja kaugel juhtub väga palju ja eriti traumeeriv on, et kõik toimub ilma arusaadava mustrita, mis lubaks enese kindlustamiseks midagi ette võtta. Inimesi kaob niisama, neid arreteeritakse, viiakse ülekuulamisele; mõned ülekuulatavad saavad pärast lahti. Järgmise küüditamise kirves paistab rahval kogu aeg pea kohal rippuvat, mõnikord, nagu näiteks augustis 1945 (lk 188 jj) muutuvad need pained väga intensiivseks. Küsimus «Kes elab veel Keilas 1946. a.?» (1945, lk 118) on pidevalt aktuaalne.
Veel hirmutavam on kuritegevus, mille vastu ei paista mingit kaitset olevat. Loomulikult ei vasta kõik kuuldused alati tõele ja vahetevahel teatab päeviku autor ka nendest juttudest, mis on tühjaks osutunud. Muide, nii nagu Jaan Roos («Läbi punase öö», I–V), refereerib ka Köögardal meelsasti temani jõudnud kuulujutte, kuid Roos paistab kõikvõimaliku «informatsiooni» peale kergemini liimile minevat; Köögardal on skeptilisem. Teisalt, Köögardali puhul tõendavad mitmed ränkadest kuritegudest levinud jutud oma paikapidamist väga konkreetsel moel: kirikuõpetajal tuleb läbi viia reaalse ohvri matusetalitus.
Eelöeldu ei tähenda sugugi, et Köögardali päevik oleks mingi halamine. Kirjutaja analüüsib oma meeleolusid üsna kainelt. Tasakaalu saavutamist soodustavad religioossed arutlused ja piibli lugemine, kuigi mitte iga kord ja täielikult.
Kirjapandust pudeneb lagedale ka üht-teist positiivset. Tänapäeval räägitakse palju toonastest pealekaebamistest. Nii võib jääda mulje, et sõjajärgsel ajal oli Eestis reegel, et inimene on inimesele hunt. Ega päevikumärkmedki nende juhtumite mainimiseta läbi saa. Aga selle kõrval võime lugeda ka elu teisest küljest: näiteks kui paljud inimesed kirikuõpetajale täiesti tasuta ja ilma mingi kasusoovita toiduaineid tõid. Ühelt poolt näitab see muidugi koguduse suhete jätkuvat tugevust. Teiselt poolt on arusaadav, et helded ei oldud ainult kirikuõpetajaga, võimalusel tehti head ka teistele.
Köögardali päevikud on vajalik täiendus neile vähestele sama ajajärku kajastavatele päevikutele, mis meil publitseerituna avalikkuse jaoks olemas on. Ilma täiendava otsimiseta tulevad meelde Jaan Roosi eelpool viidatud päevikud ja Akadeemias järjejutuna ilmuv professor Herbert Normanni päevik, mis on praeguseks jõudnud 1948. aastani. Olles kirjutatud haritud, aga väga eritüübiliste isiksuste poolt, toetavad need ülestähendused üksteist ning lisavad oma värvilised kivikesed sellesse suurde kollaaži, mis peaks lõpuks andma tollest ajastust üpriski representatiivse ja usaldusväärse pildi.
«Ado Köögardali päevaraamat 1944»
«Ado Köögardali päevaraamat 1945»
Harjumaa Muuseum, 2019–2020
168 lk + 297 lk
