R, 7.10.2022

Rahuaeg ilma rahuaja ilmeta

Holger Kaints
, kirjanik ja kriitik
Rahuaeg ilma rahuaja ilmeta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Ado Köögardali päevaraamat 1945»
«Ado Köögardali päevaraamat 1945» Foto: Raamat

Päevikud on väga tänuväärsed ajastudokumendid. Võrreldes mälestustega on nende tõeväärtus tunduvalt suurem. Kahtlemata on ka päevik olemuslikult subjektiivne. Ent päeviku puhul jäävad ära paljud pikemaajalise mäletamise eripäradest johtuvad moonutused. Suuresti ka need, mis on põhjustatud eri isikute mäletamisvõime iseärasustest. Isegi siis, kui kirjutaja on võtnud eesmärgiks olla kõigiti objektiivne, on mäluvead ja tagantjärele tarkus aastaid hiljem tehtavates meenutustes paratamatud. Selsamal või lähipäevadel kirjapandud päevikusissekandeid kimbutavad mainitud nähtused märgatavalt vähem.

Vahel öeldakse, et kõik päevikupidajad näevad oma ülestähendustel võimalikku lugejat. On siiski ka niisuguseid päevikuid, mis on kirja pandud puhtalt n-ö teraapilistel põhjustel, vajadusest kirjutamise abil enesesse kogunenut maandada. Tõsi, sääraseid pihipäevikuid säilib eriti vähe, sest kui probleem on lahenenud või elu muul moel edasi läinud, tundub olemasolev tekst kirjutajale piinlik või isegi kompromiteeriv ja ta ei soovi seda alles hoida.

Teataval määral võib ju ka Ado Köögardali publitseerimiseks valitud päevikutes tunda teraapilisi motiive, kuivõrd need kajastavad pöördelisi ja kirjutajale raskeid aastaid. Tegelikult, nagu saatesõna mainib, on ta päevikut pidanud peaaegu kogu täiskasvanuelu, 1920ndatest aastatest alates, ning varem olid olud teised ja küllap ka sissekannete toon. Küll on aga Köögardal alati kirjutatud lootusega, et tema märkmetel võiks kunagi olla lugeja: näiteks keegi pärijatest, kellele asi huvi pakub.

Keilas aastatel 1921–1957 kirikuõpetajaametit pidanud Ado Köögardali (1891–1957) päevikuköited aastatest 1944 ja 1945 on välja andnud Harjumaa Muuseum ning senistele on loota ka lisa. Niiskuse käes kannatanud ja tükati raskesti loetava käsikirjateksti on arvutisse kirjutanud ja vajadusel põgusalt kommenteerinud pastori tütretütar Anu Saluäär-Kall. Kirjaviisi on muudetud minimaalselt, küll aga tuleb siin-seal ette kantsulgudesse pandud märkusi: kiri loetamatu, vms.

Oodatavate lugejate kõrval on õpetajahärral tulnud paraku arvestada ka võimalike soovimatute lugejatega. Sel põhjusel on 1944. aasta köide fragmentaarne. Autentset päevikust on säilinud ajavahemik 8. märtsist 15. maini ja edasi 9. oktoobrist kuni 1944. aasta lõpuni. Ülejäänud sissekanded on asjaosaline ise ühel kahtlustehetkel hävitanud, kuid asendanud kokkuvõtvate lühiülevaadetega puuduvast perioodist. Väärib tähelepanu, et originaalsissekanded, mis kajastavad Tallinna pommitamise aega ning sellest Keilasse jõudnud järelkaja, on alles jäetud. Siin on olnud pastori missioonitunne hirmust tugevam.

Märksõnad
Tagasi üles