AJA AUK ⟩ Afganistani Napoleon

Ahmad Shah Masud FOTO: Wikimedia Commons Foto: Wikimedia Commons

Kaheksakümnendate Afganistanil on mu isiklikus omailmas tähtis koht. Ikka räägiti ühest ja teisest, kes sinna sõtta läks või sealt tagasi tuli, rohkem või vähem katkutud psüühega. Ikka kerkisid kuhugi lapse kujutlusilma mingisugused jutud mingisugustest tinakirstudest. Ja mägedest. Ja nugadest. Külas oli ka keegi mees, kes näitas oma haavu ja väitis, et mudžahiidid olid teda nugadega katki lõikamas, aga ta pääses põgenema. Võimalik, et mehe hüüdnimi oli Batka, aga sama võimalik, et ei olnud. Ametilt vist keevitaja.

Hiljem sain teada, et tollase vastupanuliikumise tähtsaim ja karismaatilisim juht oli mees nimega Ahmad Shah Masud, hüüdnimega Panjshiri Lõvi, rahvuselt tadžikk. Umbes kolmandik Afganistani elanikest on tadžikid. Pidas ta oma geriljasõda Põhja-Afganistani mägedes. Küll Nõukogude Liidu, küll Talibani vastu. Teda on nimetatud ka üheks 20. sajandi parimaks geriljaliidriks Josip Broz Tito, Ho Chi Minhi ja Che Guevara kõrval. «Afgaani Napoleon», kannab pealkirja temast kirjutatud ja 2005. aastal Pulitzeri võitnud ajakirjanik Sandy Galli raamat.

Polevat ta olnud ainult efektiivne sõjamasin, vaid pidanud lugu ka kaunitest kunstidest, näiteks kasvõi Victor Hugost ja pärsia luulest. Pärast Nõukogude Liiduga peetud sõda nimetas Wall Street Journal teda meheks, kes lõpetas külma sõja. Küll aga jäi läänes talle siiski külge fundamentalisti maine.