Kaks hinnatud näitlejat liituvad Eesti Draamateatriga
30. august 2021, 13:09
2021.–2022. aasta hooajal lavastavad Draamateatris Priit Pedajas, Mari-Liis Lill, Priit Võigemast, Hendrik Toompere jr, Hendrik Toompere, Karl Laumets. Uuest hooajast liituvad trupiga Helena Lotman ja Tõnis Niinemets, Mari Lill jätkab tööd rollilepingu alusel, Linnateatrisse siirdusid Uku Uusberg ja Indrek Sammul, kes samuti oma rollid Draamateatris lõpuni mängivad.
Eesti Draamateatri uus hooaeg toob publiku ette klassikat, dokumentaalset eesti dramaturgiat ja kõnetavat nüüdisnäitekirjandust Euroopast.
2021. aastal esietendub kolm uut lavastust.
Hooaja avab iiri Tšehhoviks nimetatud Brian Frieli «Igatsuse rapsoodia» («The Loves of Cass McGuire», 1966), mis esietendub 4. septembril väikses saalis. See on üks Frieli esimesi näidendeid tema poole sajandi pikkusel loometeel. Lavaloo peategelane Cass (Ülle Kaljuste) tuleb tagasi koju Iirimaale Ameerikast, kus ta on viiskümmend aastat rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Nüüd loodab ta leida rahusadama igatsetud kodumaal oma venna peres. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis. Cass ei saa oma kodu, aga leiab siiski pelgupaiga pansionaadis. Koos teiste asukatega elab Cass oma mälestustes, millest ajapikku kibedus välja voolab ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.
Lavastaja Pedajas on kuulsa iirlase tekste lavastanud nii kodus kui võõrsil, Draamateatris on ta varem lavale toonud «Aristokraadid» (2000), «Kodukoha» (2006) ja «Lõikuspeo tantsud» (2012, lavakooli diplomilavastus).
Lavastuses mängivad Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill. Kunstnikutöö on Pille Jäneselt, näidendi tõlkis Krista Kaer.
/nginx/o/2021/08/30/14030212t1h64e3.png)
Ka hooaja järgmine uus lavastus «Samad sõnad, teine viis» (tööpealkiri) tuleb 20. novembril välja väikses saalis. Lavastaja Mari-Liis Lill jätkab intervjuudel põhinevate dokumentaal-lavastustega. Tema huviteravik pöördub seekord kolmekümne aasta tagustele sündmustele, millest meile, eestlastele, meeldib rääkida lugu sellest, kuidas me laulsime ennast vabaks. Palju vähem meeldib meile rääkida lugu sellest, et vahetult enne iseseisvuse taastamist oli nii otsustajate kui rahva hulgas nii teravaid eriarvamusi, et kokkuleppimine tundus võimatu. Kuid ometi lepiti kokku. Ehitati üles oma riik ja kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime ja siin ta on.
See lugu põhineb intervjuudel naistega, kes aitasid taastada Eesti iseseisvust. Lavastusmeeskond mängib müüdiga, et lõpuks, keset seda suurt vastasseisu, olid paar naist need, kes iseseisvusotsuse kirja panid. Aga lavastuses ei räägita ainult minevikust. Räägitakse sellest, mida tähendavad meile täna need sõnad, mille eest meie eelkäijad olid valmis surema? Kui me täna räägime vabadusest ja selle puudumisest, siis millest me õieti räägime? Ja kas me suudame kokku leppida ainult siis, kui tankid on tänavatel?
Teksti valmistab ette dramaturg Piret Jaaks. Mängivad Britta Soll ja Teele Pärn, kunstnik on Emer Värk, muusika lavastusele kirjutab Marten Kuningas.
Esimese suure saali lavastusena jõuab 10. detsembril publiku ette briti kirjaniku Martin Crimpi paljumängitud näidendi «Katsed tema elu kallal» (tööpealkiri) lavatõlgendus Priit Võigemastilt.
Meedianarratiividest ja infomürast küllastunud eluruumis tekib küsimus, kas leiamegi enam inimese üles. Keegi, kes on kellegi armuke. Enesetapja, kes on alati rõõmsameelne. Kunstnik, kes kaotab lõplikult piiri oma elu ja kunsti vahel. Pornostaar, kes on valinud selle tee vabatahtlikult, sest sellel tööl on oma eelised. Kuskil hävitab sõda mingi loodusläheduse ja unikaalse kogukonna, võib-olla UNESCO nimistust. Kusagil on terroristid, hävitustööd näitab kaubamaja turvakaamera, ihuliikmed keerutavad õhus tantsu jalanõude ja riietega. Collateral damage. Aga kes meiega räägib? On see Ann, kellest lavastus justkui räägib? Või kirjutas teksti kommunikatsioonibüroo?
«Katsed tema elu kallal» näeb seitsmeteistkümnes lavastseenis ette inimese pihustumist maailmas, kus tegelikkus on lugude vahendatud. 1997. aastal Royal Courtis esietendunud Martin Crimpi näidend on tänaseks tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.
Mängivad Hilje Murel, Inga Salurand ja Helena Lotman. Kunstnik Kairi Mändla, tõlkija ja dramaturg Paavo Piik, helilooja Veiko Tubin.
Uuel aastal saab olulisema täienduse suure saali repertuaar. 22. jaanuaril esietendub Hendrik Toompere jr-i käe all «Tund enne päikesetõusu» (tööpealkiri), lavastus, mis vaatleb üksikinimest massiliikumise sees ja kõrval – tema hirme ja unistusi, eufooriat ja kartusi olukorras, kus mingi eesmärgi nimel kogunetakse. Teksti lavastusele kirjutavad Eero Epner ja Urmas Vadi, mängivad Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Erik Ehrenberg. Lavastuse kunstnik on Laura Pählapuu, helikujundaja Lauri Kaldoja, koreograaf Jüri Nael.
Järgneb kaks lavastust klassikaks saanud tekstidele. Kõigepealt toob 5. märtsil Priit Pedajas välja Mats Traadi «Puud olid, puud olid hellad Elled». Kuu aega hiljem, 9. aprillil esietendub Karl Laumetsa (Vanemuine) käe all Peter Shafferi menukas ja paljumängitud «Amadeus» peaosades Tõnis Niinemetsa ja Mait Malmsteniga.
Vastu kevadet, 5. veebruaril esietendub väikses saalis mõjuka briti nobelisti Harold Pinteri samuti juba moodsaks klassikaks saanud «Majahoidja», mille lavastab Hendrik Toompere.