Kumu on tähtis asutus ja sinna ei saa viletsat näitust üles panna. Kaido Ole uusimaid maale eksponeeriv «Kena kangelane ja küllaga vaikelusid» on just sedasorti näitus, kuhu võiks kutsuda näiteks Soome presidendi (isegi uue Soome presidendi), ja usun, et kõik oleksid rahul.
Ei tee häbi väikesele lõhega tikuvõileivale, mida pärast avamisi enamasti ampsata saab. See on esinduslik ja soliidne, nagu üks pintsak võib olla esinduslik ja soliidne, andes samas aimu – ilmselt siis pintsakukandja näo ja kehahoiaku järgi –, et tegu on intelligentse ja, mis veel kõige tähtsam, ehk ka moodsa inimesega.
Näituse olulisust ja esinduslikkust rõhutab ehk seegi, et Ole puhul on tegu alles teise eesti kunstniku näitusega Kumu I korruse näitusesaalis (2007 oli seal Jaan Toomiku näitus). Kuid kes siis veel kui mitte Ole – EKA maalikunsti professor, üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti kunstnikke, paljude lemmik, kelle «Kena kangelane ja küllaga vaikelusid», nagu ma AK uudistest kuulsin, on suhestumine sellega, milline üks kaasaegne maalikunst tema arust olla võiks.
Ole pilte kõlbab tõepoolest panna kuhu iganes, ei usu ma, et nende puhul võiks tekkida vaidlust selle üle, kas ja kui palju on maksumaksja raha raisatud ja milline on nüüd tulemus, ega ka näiteks pildi kodusesse interjööri sättijal kahtlust, et külalised tulevad ja küsivad: wtf?
Ilusad, värvilised, cool’id, esinduslikud pinnad, märgid heas mõttes heast maitsest, võib öelda Ole piltide kohta juba kõigepealt, näitusesaali sisse astudes, kaugelt vaadatuna. Kaugelt, ütleme, näitusesaali keskelt, neid vaikelusid vaadates hakkab ühise nimetajana silma, et kõigil neil on rattad all.
Mäletame ju sedagi, et Ole tuntuimaks maalikujundiks on mullpeaga moodulmees, kes kriitikute arvates kehastavat teatavat keskmist inimest, mingit statistilist skeemi näiteks mõne turundusinimese arvutis. Moodul tuleb Ole vaikelude puhul ka mängu, kuna neile kõigile on alla maalitud ühesugused rattad, mis samuti räägib mingisugusest võimalusest teisaldada, ära vahetada.
Omaaegsel briti art-popbändil Japan oli kunagi lugu pealkirjaga «Still-life in mobile homes», mida ehk siinses kontekstis sobib mainida. Mobiilsed vaikelud, võiks siis Ole maalide kohta paradoksaalselt öelda. Võib-olla on ka selline üks põhilisi tänapäeva iseloomustavaid metafoore – kõike peab saama vajadusel teisaldada ja loomulikult peab saama seda teha vaikselt.
«Suur sotsiaalne vaikelu I ja II», «Vaikelud kokkusobimatute esemetega», «Vaikelu katkise toru ja põleva Tallinnaga», «Kristlik vaikelu», «Vaikelu lambiga» oleks valik näitusel olevate tööde pealkirjadest (tahaks häid pealkirju siinkohal lausa eraldi rõhutada) – seega valik kõige argisemast-banaalsemast ülevama ja metafüüsilisemani.
Kui head poeeti tunned tema võimest sõna niimoodi helendama panna, et varem polegi sellist helendust nähtud (tekivad küsimused selle sõna algusest ja lõpust, võib olla tahame rääkida ka mõningasest jumalikkusest), siis Ole piltide juures olles, neid vaadates ja nendele kantud objekte ning nende suhteid vaagides võib mõelda Olestki kui heast poeedist.
Kaido Ole maalide puhul on armastatud rõhutada nende cool’i masinlikkust, justkui polekski nende autoriks inimene, vaid mingisugune abstraktne maatriks. Masinlikuks võib pidada ka erineva tähenduslaenguga märkide – kristlik sümbol rist, tavaline moodne laualamp, abstraktne idee sootsiumist või maalikunstnik Gerhard Richteri kuulus küünal – neutraalset registreerimist ja kujutamist, mida võib näha ka näitusel «Kena kangelane ja küllaga vaikelusid».
Ole ei anna hinnanguid, Ole kujutab – ta asetab erinevad ja ootamatud objektid (märgid) juhuslikesse ja seega enamasti ootamatutesse suhetesse, mille käigus ei tõuse esile mitte ainult konkreetne objekt, vaid ka objektidevaheline ruum.
Usun, et kui aasta lõpus igasuguseid kultuuriauhindu jagama hakatakse, siis on Kaido Ole juba tugeva märgi maha pannud.
Näitus
Kaido Ole
«Kena kangelane ja küllaga vaikelusid»
Kumus 15. aprillini