Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

INTERVJUU ⟩ Kiwa: ma leiutan end loojana iga päev üha uuesti

Kiwa tõdeb, et ta ei ole ennast kunagi pidanud ei kunstnikuks, kirjanikuks ega muusikuks. Pigem anti- või metakunstnikuks. FOTO: Tartu Valgus/Krõõt Tarkmeel

Kiwa on meie kultuuriväljal aktiivselt tegutsenud juba kolm kümnendit. Enamasti ikka selle servadel, sügavas perifeerias, püüdes laiendada ja vaidlustada meie esteetilise eneseväljenduse piire, minnes sõnas, helis ja pintslitõmbes ikka vapralt sinna, kus keegi pole varem käinud. Mina tean Kiwa alates 1990. aastate keskpaigast kui muusikut, kunstnikku, elukunstnikku ja kultuurivisionääri. Uue sajandi alguses tuli ta esile ka kirjaniku ning kirjastajana. Tema seni viimane töö – lühiromaani mõõtu tekst «Kummiliimiallikad» – pälvis tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Eesti Keele Instituudi ja Eesti Keele Sihtasutuse keele ja stiili eripreemia. Umbes samal ajal raamatuga tuli tal Kiwanoidi nime all välja esimene sooloalbum «enter the untitled» ning Tartu galeriis tARTu avati tema ruumiinstallatsioon «Kood ja kosmos», mis jääb avatuks kuni uue aastani.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teil tulid sel sügisel üsna ühel ajal välja romaan, näitus ja album. On see ajastus juhuslik ning kas või kuivõrd moodustavad need teosed mingi kontseptuaalse terviku?

Need on otsekui erinevad ajuaktiivsuse mustrid, mis kokku sattudes panevad uskuma, et eksisteerib midagi keskset ja ühtset, teadvus või minasus. Nad moodustavad terviku ainult selle illusoorse keskjaama ehk siis KIWA kaudu. Tegelikult on need kolm väga erinevat projekti, mis lihtsalt kaosemaagia tõttu kõik tänavu oktoobris kulmineerusid. Ükski neist ei ole kindlates žanripiirides. Raamat on kirjutatud, pidades kõrvas viimase paari aasta post-rave-muusika rahutuid ja ülestimuleerivaid rütme, näituseinstallatsioon vastupidi on meditatiivne, koosnedes peaasjalikult helidest ja konkreetsest luulest, plaat aga on puhas muusika, mis kõlab materiaalsena, nagu nähtamatu arhitektuur.

Muusikuna mäletan ma teid eelkõige Tartu hardcore punk-ansambli Nyrok City 1990. aastate keskpaiga kuldsest koosseisust. Kas tänavu ilmunud «enter the untitled» on teie debüütalbum sooloartistina?

Nyrok City oli piirinähtus roki ja minimalistliku avangardi vahel – pikad lood koosnesid vaid mõnest noodist, unikaalseks tegi need kiirus ja jõulisus. 1990. aastate keskel hakkasid mind huvitama senikuuldamatud helid ja seeläbi elektrooniline muusika. Muusikas on kõige olulisem luua uusi helisid ja nendest lähtuvaid teadvusseisundeid, mitte kasutada olemasolevaid ja äratuntavaid palette, nagu rokiinstrumentaarium, sümfooniaorkester või valmisdisainitud saundide pangad.

1990. aastate teises pooles tutvustas Rainer Jancis mind impro-muusikaga ja kaasas oma projektidesse. 2000. aasta paiku hakkasin arvutiga muusikat tegema ja kümnendi lõpus tegelema rohkem füüsiliste masinate ja enda salvestatud helidega. 2014. aastal esinesin Kaliningradi sound art-festivalil, kus mind kutsuti Stockholmi Elektroonilise Muusika Keskuse residentheliloojaks. Neil on olemas Euroopa suurim Buchla 200 süsteem, mida hüütakse eriti rikkaliku kõlapaleti tõttu süntesaatorite stradivaariuseks.

«Enter the untitled» koosnebki ainult selle pilliga loodud helidest. Endale rahuldust pakkuva kompaktse albumi loomine võttis kaua aega, enne seda tegin umbes kümmekonna albumi jagu muusikat, millest enamikku avaldada ei kavatse. Et plaat ilmus minu jaoks kõige olulisema plaadifirma Mille Pla­teaux’ all, võttis aega seitse aastat, et õiget leiblit leida, ja siis üks minut neile kirja kirjutamiseks, millele saabus jaatav vastus tunni aja pärast.

Mis riist on Buchla 200 Modular System, millest kõik selle albumi helid pärinevad?

Süntesaatorite arendamise algusaegadel 1960. aastatel USAs oli kaks teineteisest sõltumatut ja mõneti konkureerivat filosoofiat. Idarannik ehk Bob Moog ja läänerannik ehk Don Buchla. Esimene kasutas klassikalist mustvalget klaviatuuri, jätkates sellega oktavipõhise helisüsteemi traditsioone, teine jättis klaviatuuri ära. Nii et Buchla tähendab intuitiivset lähenemist, mis väärtustab rohkem juhuslikkust ja on tehtud uue muusika loomiseks ning helispektri laiendamiseks, mitte viisijupikeste taasmängimiseks.

Kuidas te kirjanduse juurde jõudsite?

See läheb tagasi lapsepõlve, väga palju mõjutasid perekond ja kodu. Kuna ma ei tahtnud käia lasteaias, võttis ema töö, mida ta saaks teha kodus. Ta hakkas tekste kirjutusmasinaga ümber trükkima ning oli seeläbi otsapidi sees ka omakirjastuslike raamatute kultuuris. 1980. aastate lõpus hakkasin ise kirjutama tekste punklauludele – peamiselt Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky eeskujul.

Tagasi üles
Back