FILMIARVUSTUS ⟩ Behmet kurba funk’i kolmes vaatuses

Ivar Murru lavastatud dokumentaalfilm «u.Q.». Katse näitlejate abil minevikku vajunud saatust püüda. Foto: Filmikaader

Behme siin pealkirjas on kirjutatud taotluslikult. Just selline Uku Kuudi muusika on: sametine ja unelev, nagu lõunamaa öö, õrnas briisis õõtsuvad palmid ja autosõit taamal säravate suurlinna tulede poole. Sinna suurlinna ei jõudnud ta kunagi päriselt kohale.

Esimesel hetkel tundub Ivar Murru film ­«u.Q.» Uku Kuudist (1966–2017) nagu mõni Asif Kapadia dokumentaal, näiteks tema töö Ayrton Sennast või Diego Maradonast. Kogu lugu antakse meile edasi kroonikakaadritena, ei mingeid rääkivaid päid ekraanil. Intervjuusid on muidugi võimsalt tehtud, aga hääled jäävad kaadri taha.

Aga kui maailmakuulsate sportlaste puhul on kroonikamaterjali süle ja seljaga võtta, ole ainult mees, vali ja monteeri, siis 1966. aastal Nõukogude Eestis sündinud poisslapsega see sugugi nii lihtne ei ole. Niisiis valis Murd põneva ja libeda tee muusiku ja elukunstniku Kuudi elu taaslavastada näitlejate abil. Ajastu tunnetamise huvides on neid järeltöötluses vääristatud igasugu moonutavate efektidega, mis kohati isegi liiga jõuliseks kisuvad.

Ainuüksi Kuuti ennast erinevatel eluetappidel kehastab hulk näitlejaid: Lukas, Ruben ja Rain Tolk, Mart Avi ning Florian Wahl. Tema ema Marju Kuuti, keda ajakiri Down Beat aasta enne poja sündi Nõukogude Liidu parimaks jazz-lauljatariks nimetas, näitavad meile ekraanil Helina Risti, Maria Minerva, Heidy Purga ja muidugi ta ise, tänapäevase nimega Maryn E. Coote.

ARVUSTUS

«u.Q.»

Lavastuslik dokumentaalfilm, režissöör Ivar Murd

Linastub alates 10. detsembrist, kestus 1 tund ja 23 minutit