AJA AUK ⟩ Lööge mind, palun, lillega

Todd Haynesi «The Velvet Undergroundi» (2021) plakat. Foto: Repro

Cool on pop- ja rock-kultuuris üks keskseid mõisteid. Vähe on ilmselt olnud ajaloos nii cool’e bände, kui oli The Velvet Underground. Cool’id olid nad kasvõi sellegi poolest, et tegutsesid nii lühikest aega, umbes viis aastat. Eba-cool on jääda vinduma.

Eelmise aasta lõpus sai režissöör Todd Haynes maha õnnestunud dokumentaaliga The Velvet Under­groundist. Film on ilus ja informatiivne. Viib meid 60ndate New ­Yorki, kus toimus palju asju. Boheemlaskond õitses nagu kurja lill ja erinevaid kunste sulatati kokku. Prooviti, riskiti, õnnestuti ja kukuti läbi.

The Velvet Undergroundi moodustasid Lou Reed, John Cale, Maureen Tucker ja Sterling Morrison. Poeet, klassikaline muusik, ebatraditsiooniline trummar ja hilisem ajalooprofessor. Neli erinevat isiksust ja elusaatust, kelle koostöö saigi ilmselt olla ainult lühiajaline. Taustaks neile selle kuld­aja New Yorgi põhiline buduaar ja sulatusahi, popkunstnik Andy Warhol ja tema Factory-nimeline stuudio.